Suureks Vankriks nimetatud asterismi* peaks kindlasti iga endast lugu pidav astronoomiahuviline taevast üles leidma. Samuti peaks olema paljudele lapsepõlvest meelde jäänud, et ühe Suure Vankri niinimetatud aisatähe vahetus läheduses paistab üks pisut nõrgem täht, mida kutsutakse vahel Hundiks ning mille peal saab mingil määral oma silmanägemist teritada. Vähesemad ilmselt teavad, et neid kahte tähte silmitsedes vaatame me tegelikult tähesüsteemi, millel on lausa kuus liiget.
Jutt käib Suure Vankri tipust lugedes teisest tähest nimega Mizar ja tema kaaslasest Alcorist, mida eestipäraselt tuntakse Härja ja Hundi nime all. Rahvapärimuses on need sellised nimed saanud muistendi järgi, mille kohaselt olla üks talumees härjavankriga läbi metsa sõitnud, kui ühele härjale hüppas kallale näljane hunt. Kuna taevaisa seaduste järgi ei tohi töötavat looma murda, pani ta hundi karistuseks koos härjaga vankrit vedama. Kuna hundile selline labane töö meelt mööda pole, kisub ta sellest ajast vankrit metsa poole. Teistes maades tuntakse neid muuhulgas Hobuse ja Ratsutajana.
 |
| Peipsi mändide vahelt paistev Suur Vanker, selle tähtede nimed ning lähivõte Mizar/Alcorist ehk Härjast ja Hundist. |
Seda, et Härja ja Hundi või Hobuse ja Ratsutaja või Mizari ja Alcori peal saab ka silmanägemist kontrollida, teati juba Rooma aegadel, kui väidevalt kõik Cesari armee vibulaskjad pidid need ära suutma eristama. Sama olevat teinud õhtumaade sultanid oma sõdureid valides. Imelik on muidugi see, et kuidas kontrollija teadis, et testitav neid tõepoolest ka näeb ja lihtsalt ei valeta. Alcori nägemisest on inspireeritud ka üks vana ladina ütlus Vidit Alcor, at non lunam plenam (tõlkes "ta nägi küll Alcorit, aga mitte täiskuud"), mis kirjeldab inimest, kes märkab küll kõiksugu detaile ja üksikasju, kuid kellele laiem pilt jääb tabamatuks.
Üks põhjus, miks Hunti/Alcorit kehvema nägemisega inimesel raske teravalt näha on, võib tulla sellest, et nende kahe tähe vahel asub omakorda veel üks kummagist madalama heledusega täht. Seda vaatles 1722. aastal Saksa astronoom Johann Georg Liebknecht, kes nimetas selle oma patrooni (Louis VIII) järgi Ludwigi täheks. Kui alguses pidas Liebknech seda (ekso)planeediks, siis peagi selgus, et seda oli täpselt samas asukohas juba sajand varem vaadelnud Itaalia matemaatik Benedetto Castelli. Tänaseks teame, et tegemist on lihtsalt ühe kauge taustatähega (300 va), mis kannab nüüdisajal kaunist Sidus Ludoviciana nime.
Samal ajal kui Castelli vaatles Ludwigi/Sidus Ludoviciana tähte, tegi ta tegelikult ühe veelgi suurema avastuse. Nimelt suutis ta oma üsna primitiivse teleskoobiga juba 1616. aastal näha, et Mizar ei ole mitte üks hele täht, vaid kaks üksteisele väga lähedal asuvat tähte - Mizar A ja Mizar B. Sellega sai Mizarist ja Alcorist kolmiksüsteem. 20. sajandi alguses suudeti Mizari mõlemad tähed spektroskoopia abil veel omakorda lahutada kaheks liikmeks, mis tegi süsteemi juba viisiktäheks.
 |
| Foto Mizarist ja Alcorist augusti viimasel nädalavahetusel. Pange tähele, et heledam Mizar koosneb tegelikult kahest üksteisele väga lähedal paistvast tähest. Need kaks koosnevad sarnaselt Alcoriga veel kahest liikmest, mida ainult teleskoobiga pole võimalik eristada. Foto koosneb umbes 100st 4-sekundilisest kaadrist (ISO 640). Teleskoop Bresser Messier 203/1200, fotokas Nikon D5600. |
Kuna Alcori ja Mizari omaliikumistes (tähe reaalne liikumine Päikese suhtes) oli tuvastatud mõningaid ebakõlasid, kaheldi tegelikult pikalt, kas Alcor ikka on Mizariga gravitatsiooniliselt seotud ja kas tegemist ei ole hoopis kahe üksteisele visuaalselt lähedase, kuid eraldiseisva tähega. See sai lõpliku lahenduse alles 2009. aastal, kui USA Rochesteri ülikooli astronoomid avastasid (poolkogemata), et ka Alcor koosneb tegelikult kahest tähest - heledast ja kuumast A tüüpi tähest ja selle ümber tiirlevast pisikesest punasest kääbustähest. Kui võtta arvesse punase kaaslase mõju Alcori heledama tähe omaliikumisele, sai selgeks, et see on tõepoolest Mizariga gravitatsiooniliselt seotud. Viimaks oli juba antiikajast tuntud (visuaalsest) kaksiktähest saanud ametlik kuusiktäht.
Niisiis, kordame süsteemi täpsema kirjelduse sammhaaval üle:
Silmaga nähtavad Mizar ja Alcor asuvad meist umbes 83 valgusaasta kaugusel. Üksteisest asuvad nad kusagil poole kuni pooleteise valgusaasta kaugusel (74,000 ± 39,000 korda kaugemal kui Maa Päikesest) ning üksteise ümber tiiru tegemiseks kulub neid umbes 750 000 aastat.
Mizar koosneb kahest teleskoobiga eristavast komponendist Mizar A-st ja Mizar B-st, mis asuvad üksteisest kõige lähemas punktis 380 astronoomilise ühiku kaugusel ning teevad ühe tiiru umbes 5000 aastaga. Spektroskoopia abil on kindlaks tehtud, et Mizar A koosneb omakorda kahest umbes 2,2 Päikese massiga tähest, mis tiirutavad üksteise ümber vaid 20 päevaga. Mizar B koosneb samuti kahest tähest, mille kombineeritud mass on 1,6 Päikest ning ühe tiiru teevad nad üksteise ümber umbes kuue kuuga.
Alcor koosneb A tüüpi tähest massiga 1,8 Päikest ja M tüüpi punasest kääbustähest massiga vaid 0,24 Päikest. Nende pöörlemisperioodi väga täpselt ei teata.
 |
| Lihtsustatud joonis Mizar-Alcor kuusiksüsteemist. Tähtede mõõtmed ja nende vahemaad ei ole õigetes proportsioonides. |
Mizar-Alcor on meile läheduselt teine kuusiksüsteem Kaksikute Castori järel, mis asub meist kõigest poolesaja valgusaasta kaugusel.
*Asterism ehk eestipäraselt tähekujund on mingi tuntud tähtede muster, mis võib aga ei pea kuuluma ühe tähtkuju koosseisu. Seega Suur Vanker ei ole mitte ametlik tähtkuju, vaid üks kõigile tuntud osa suuremast ja niiöelda ametlikust tähtkujust nimega Ursa Major ehk Suur Karu. Teistest kuulsatest asterismidest võib veel nimetada Suvekolmnurka, Talvekuuskanti, Kevadkolmnurka, Orioni vööd, Pegasuse ruutu ja Lõunaristi.
