Tuleval ööl võib idataevas näha üht suhteliselt harvaesinevat nähtust, kui Kuu liigub ette ühele Päikesesüsteemi planeedile, et tund hiljem tema eest taaskord ära nihkuda. Sellist asja nimetatakse astronoomias okultatsiooniks või siis eestipäraselt varjamiseks(?). Kuna varjatavaks planeediks on seekord kauge Uraan, saab seda sündmust tunnistada vaid läbi binokli või teleskoobi.
Uraan kadumas Kuu taha. Tegemist on kuvatõmmisega planetaariumiprogrammist Stellarium. 
Uraan ilmumas välja Kuu tagant. Tegemist on kuvatõmmisega planetaariumiprogrammist Stellarium.
Uraan kaob meie maalt vaadates Kuu idapoolse valgustatud serva taha umbes kell 00:38 - 00:43 ning ilmub selle pimedusse mattunud läänepoolse serva tagant välja peaaegu täpselt tund aega hiljem. Selline kellaajaline määramatus tuleb sellest, et Kuu asub meile piisavalt lähedal, et selle asukoht ülejäänud taevasfääri ja sellel asuvate tähtede ja planeetide suhtes muutub vastavalt vaatleja asukohale Maal. Isegi pisikene Eesti on piisavalt suur, et selle eri nurkadest vaadates varjamise (okultatsiooni) algust ja lõppu mõned minutid siia sinna nihutada. Samal põhjusel ei ole seda näha kõikjalt maailmast. Kui uurida vastavat kaarti (all), siis selgub, et seekord kostitatakse selle vaatepildiga vaid Euroopat, Venemaa lääneosa, Põhja-Aafrika tippu ja Lähis-Ida. Juhuse tahtel jääb Eesti peaaegu selle ala keskele, mis tähendab, et meie jaoks läheb Uraan Kuu tagant praktiliselt keskelt läbi.
 |
| Uraani varjamist Kuu poolt on öösel näha vaid tumedaga tähistatud piirkonnas. Sellest väljaspool läheb Kuu Uraanist mööda. |
Olgugi, et niinimetatud jäähiid Uraan on Maast neli korda suurema läbimõõduga, tiirleb see Päikesest peaaegu kakskümmend korda kaugemal kui Maa. See tähendab, et visuaalselt paistab see meile taevas praktiliselt inimnägemise piiril asuva heledusega. Seda aga küll täiesti pimedas ja selges taevas. Heleda Kuu kõrval ei suuda seda aga tõenäoliselt isegi mitte maailma teravam nägija niisama ära näha. Kusjuures isegi binokli ja teleskoobiga võib see olla raskendanud. Parim meetod varjamise nägemiseks võib seega olla hoopis läbi teleskoobi ja veidi pikema säriajaga pildistamine. Uraani peaks fotodelt ära tundma sinakas-roheka "tähena".
