Kõige kauem korraga kosmoses viibinud inimene

All foto vene kosmonaudist Valeri Poljakovist vaatamas välja kosmosejaam Miri illuminaatorist. Foto on tehtud 1995. aasta jaanuaris USA kosmosesüstik Discovery pardalt. Süstikumissiooni STS-63 eesmärgiks oli Miriga kosmoses kohtuda ning selle ümber teha tiir - harjutamaks sama aasta juunis toimunud STS-71 missiooniks, mille käigus süstik Atlantis põkkus esmakordselt vene kosmosejaamaga.

Valeri Poljakov (1942-2022) hoiab siiani rekordit kui kõige kauem korraga kosmoses veetnud inimene. 1994. aasta jaanuarist 1995. aasta märtsini veetis ta kosmoses kokku 437 päeva, 17 tundi, 58 minutit ja 31 sekundit. Omades meditsiiniharidust tegi ta selle aja jooksul enda ja Miri vahetuvate meeskonnaliikmete peal tosinaid meditsiinilisi katseid, eesmärgiga tõestada, et pikaajalised kosmosemissioonid on võimalikud.

Kui Poljakov ligi 14 kuiselt kosmoselennult Sojuzi kapsliga naases, olevat ta esimeseks lauseks olnud, et "me saame Marsile lennata". Kapslist väljudes keeldus ta igasugusest välisest abist ning olevat suutnud kõndida iseseisvalt ootava toolini, kus ta suitsetas sigareti ja jõi topsi brändit.

Poljakov tähistamas Maale naasemist brändiga.

Uuringud näitasid, et Poljakovil ei olnud kosmoses viibimise ajal mingid otseseid füüsilisi ega kognitiivseid häireid. Ainus negatiivne mõju olevat olnud langenud tuju vahetult peale missiooni lõppu, mis taastus eelnevale tasemele aasta hiljem.

Poljakov suri peale edukat rahvusvahelist karjääri 80-aastaselt.

Astronoomiaklubi astrofoto: Tuuleratta galaktika (M101)

Kuna kevadine aeg on peamiselt galaktikate ja kerasparvede hooaeg, siis suunasime selle nädala alguses kolmel järjestikul selgel ööl teleskoobitoru ühe meie taeva kaunimale M101 tähist kandvale hiidspiraalgalaktikale, millele on oma kuju järgi antud Tuuleratta galaktika hüüdnime (inglise keeles Pinwheel). Leiab selle kohe Suure Vankri "aiste" kõrvalt, kus see moodustab asterismi kahe tiputähe - Alkaidi ja Miitsariga - peaaegu võrdhaarse kolmnurga.

Tuuleratta galaktika, mis avastati 1781. aastal prantsuse astronoom Pierre Méchaini poolt, asub meist kusagil 21 miljoni valgusaasta kaugusel. Ehk siis pisut vähem kui kümme korda kaugemal kui meile lähim hiidgalaktika Andromeeda. Suuruse ja tähtede arvu poolest jätab see aga varju nii Linnutee kui Andromeeda. Läbimõõdult 170 000 valgusaastat, mahutab see endasse ligikaudu triljon tähte. Kui suur see arv on? Ütleme nii, et kui keegi peaks tahtma kõik Tuuleratta galaktika tähed ükshaaval üle lugeda ning tal kuluks igale tähele keskmiselt sekund, siis see ülesanne võtaks tal üle 31 tuhande aasta.

Tuuleratas on täidetud arvukate ja suurte tähetekkepiirkondadega, mis paistavad fotol heledamate kobaratena selle spiraalharudes. Suurest galaktikast vasakul on näha pisikest ja ebakorrapärast galaktikat NGC 5204. Ammused lähedased möödumised ja gravitatsioonilised vastasmõjud naabergalaktikatega on tõenäoliselt vastutavad Tuuleratta natukene ebasümmeetrilise kuju eest.

Täissuuruses saab seda ja teisi meie astrofotosid näha siit: https://www.astrobin.com/users/Astronoomiaklubi/

Teleskoop Celestron 9.25 EdgeHD+Celestron 0,7 reducer, kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 140x240sek+60x300sek, filter L-Pro ja L-eNhance, monteering EQ6R-PRO. NINA, PHD2, Pixinsight, PS.

Foto rekordilisest kosmosekõnnist maapinnal

Jaanuri lõpus käisid Rahvusvahelise kosmosejaama astronaudid Sunita "Suni" Williams ja Butch Wilmore* kosmosekõnnil parandamaks/vahetamaks tehnikat ja kogumaks kosmosejaama väliskorpuselt proove**. Williamsi jaoks oli kõnd rekordiline, kuna selle käigus sai ta NASA astronaut Peggy Whitsoni asemel enim kosmosekõnnil tunde kogunud naiseks. Kokku on ta oma karjääri jooksul üheksa kõnniga avakosmoses viibinud 62 tundi ja 6 minutit. Sellega on ta üldises nimekirjas, mida juhib 82 tunni ja 22 minutiga Venemaa kosmonaut Anatoli Solovjev, neljandal kohal.

Charline Giroudi foto Rahvusvahelisest kosmosejaamast Inglismaa kohal.

Antud foto ajaloolisest kosmosekõnnist on samuti mõnes mõttes ajalooline, kuna see on tehtud maapinnalt hobiteleskoobiga ning sellel on esmakordselt näha naist kosmosekõndimas. Foto on tehtud Inglismaalt astrofotograaf ja biokeemiku Charline Giroudi poolt, kes on kosmosejaama ülelende jäädvustanud juba neli aastat. Antud juhul kasutas ta selleks Celestron 11" EdgeHD teleskoopi, 2xbarlow läätse ja võrdlemisi soodsat ASI 664 MC planeedikaamerat. Muuhulgas on see foto tunnistuseks tänapäevase vaatlus- ja fototehnika arengust ja võimekusest, et see suudab vähemalt skafandris astronaudi umbes 400 kilomeetri kauguselt ära näha.

Fotol kõigest kaheksa pikslit kõrget Williamsit on fotol näha valge kriipsu lõpus. See kriips on tegelikult kuni 17,5 meetrit pikk titaanist robotkäpp nimega Canadarm 2, millega astronaute mõnikord ühest kohast teise transporditakse. Buch Wilmore jäi foto tegemise hetkel varju, kuid kusagil seal parempoolse noole lõpus ta tegutsema peaks.

Nooltega on näidatud astronautide asukohad.

Kui kellegi lugejatest on mõte proovida ise Rahvusvahelist komosejaama jäädvustada, siis aprilli lõpus ja mai alguses on selleks Eestist võimalus olemas. Sisuliselt läheb vaja teleskoopi, kiire kaadrisagedusega kaamerat ja kindlat kätt, et lõunataevas üsna vilkalt aga see-eest väga heledalt kihutavat jaama sihikul hoida. Kui nii õnnestub jaamast mõned sajad või tuhanded kaadrid videot jäädvustada, siis edasine fototöötlus käib põhimõtteliselt samadel alustel nagu planeetide puhul. Paraku Eestist näeme me jaama kõige rohkem pisut alla 30 kraadi kõrgusel horisondist ning seetõttu ka kusagil tuhande kilomeetri kauguselt.

NASA astronaut Sunita Williams jaamast väljas ja jaamas sees. Kolme missiooni peale kokku on ta kosmoses veetnud 608 päeva.

Rahvusvahelise kosmosejaama (ISS) ülelende saab vastavalt oma asukohale ajas ette vaadata ja planeerida siinsel lehel: https://www.heavens-above.com/ või tõmmates endale Heavens Above rakenduse nutitelefonile.

*Sunita "Suni" Williams ja Buch Wilmore on need kuulsad astronaudid, kes pidid eelmine aasta Rahvusvahelist Kosmosejaama külastama vaid kaheksa päeva, kuid peale Boeing Starlineri nimelise kosmosekapsli riket, olid nad sunnitud seal veetma lõpuks 286 päeva. Tagasi Maale jõudsid nad alles märtsi lõpus. Tõenäoliselt jäi see vähemalt Williamsi jaoks ka karjääri viimaseks kosmoselennuks.

**Jaama väliskestalt võetud proovide mõtteks on kontrollida, et kas seal võib leiduda mikroobset elu. Aastaid tagasi leidsid venelased sealt jälgi bakteritest, mida seal ei oleks tohtinud olla. Kuidas see sinna sai, on endiselt mõistatus.

Galaktiline gravitatsioonilääts

Taaskord suurepärane tabamus James Webbi kosmoseteleskoobi poolt, milles on ka veidi andmeid Hubble kosmoseteleskoobilt.

Foto keskel on näha kauget elliptilist galaktikat. Taolised galaktikad on tõenäoliselt tekkinud ammuste spiraalgalaktikate põrkumise ja ühinemise tulemusel, mis on omakorda sundinud nendes leiduvat gaasi ja tolmus suuremas osas tähtedeks tõmbuma. Tulemuseks võrdlemisi igava välimusega galaktikad, mis näevad kaugusest välja otsekui udused pallid. Ei tasu aga unustada, et reaalsuses sisaldavad sellised galaktikad sadu miljardeid ja tihti ka triljoneid individuaalseid tähti. Ka Linnutee ja Andromeeda ühinemise tulemuseks on miljardite aastate pärast ilmselt hiidelliptiline galaktika.

Niisiis, üks selline tüüpiline elliptiline galaktika on foto keskel ning selle juures midagi ebatavalist ei ole. Ebatavaline on seda ümbristev ringe moodustav kujutis, mis kuulub elliptilisest galaktikast kaugemal, kuid meie vaatepunktist otse selle taga asuvale spiraalgalaktikale. Nimelt töötab elliptilise galaktika gravitatsioon otsekui lääts, kõverdades ja suurendades enda taga asuvalt galaktikalt lähtuvat valgust. Selliseid nähtuseid kutsutaksegi gravitatsiooniläätsedeks. Tuleks võib olla märkida, et taolistes läätsedes valgus mitte otseselt ei kõverdu (valgusosakestel footonitel puudub mass), vaid pigem järgib see gravitatsiooni poolt kõverdatud ruumi geomeetriat, nii nagu seda nägi oma relatiivsusteoorias Albert Einstein.

Foto on vaid väike killukene suuremast vaatlusprogrammist SLICE*, mida viib läbi Belgia Liège ülikool ning mille eesmärgiks on uurida galaktikaparvede evolutsiooni. Selleks pildistatakse Webbi infrapunakaameratega üles 181 valitud galaktikaparve.

*Lühendid astronoomidele meeldivad. SLICE tuleb inglise keelsest nimest Strong Lensing and Cluster Evolution (tugevad gravitatsiooniläätsed ja parvede evolutsioon).

Kevadtaevas Imelises Teaduses

Tähistaeva nautimiseks piisavalt pimedat taevast enam kauaks ei ole. Kasvav kuufaas tähendab, et paar järgnevat ööd on selleks ilmselt selle hooaja parimad. Pime taevas naaseb alles augustis. Seda, et mida kevadtaevas veel vaadata ja pildistada, saab lugeda Imelise Teaduse uuest numbrist.

Tellijad näevad seda veebist siit: https://www.imelineteadus.ee/kevadtaevas-pakub.../

Isar Aerospace Spectrum raketi esimene katsetus luhtus

Pühapäeval tegi Saksamaa ettevõtte Isar Aerospace rakett Spectrum oma esimese testilennu Norras. Paraku väga kõrgele see ei jõudnud. Samas on peaaegu iga edukas rakett oma elu sarnaselt alustanud. Isegi nii lühikene lend pakkus inseneridele ohtralt andmeid raketi arendmiseks.

Isar Aerospace eesmärgiks on hakata pakkuma esmakordsel Euroopas teenust lennutamaks orbiidile väikseid ja keskmises mõõdus satelliite.