Veebruri viimasel nädalal sai umbes 8 tunni vältel pildistatud natukene kaugemat kraami. Fotol M51 ehk Veekeerise galaktika, mis asub meist umbes 31 miljoni valgusaasta kaugusel ja leiab selle Suure Vankri tiputähe Alkaidi "alt". Võib vist öelda, et kui meie naabergalaktika Andromeeda välja arvata, siis nii heas kvaliteedis pole meil õnnestunud veel ühtegi galaktikat jäädvustada.
Linnuteest natukene väiksemat Veekeerist on mingil määral näha ka binokliga, kuid tarvis läheb vähemalt 8 tollist teleskoopi ja väga pimedat taevast, et eristada selle kõrval asuvat pisemat M51b kääbusgalaktikat. Tegemist omavahel põrkuva paariga, millest väiksem on ammuses minevikus ilmselt Veekeerise tasandist mitu korda läbi “kukkunud” andes viimasele kaunid spiraalharud ning käivitanud mõlemas aktiivse tähetekke.
Kuna tegemist on suhteliselt heleda galaktikaga, mis vaatab juhuse tahtel ka näoga otse meie poole, oli see esimene omasugune, mille puhul suudeti Maalt teleskoobiga tuvastada spiraalne struktuur. Seda tegi 1845. aastal inglise astronoom William Parsons (Rosse 3. krahv) toonase maailma suurima 183 sentimeetrise peapeegliga teleskoobiga, mis kandis nime Parsonstowni leiviaatan. Toona veel arvati, et galaktikad on naljaka kujuga udukogud meie enda Linnutees. Meie pildistamiseks kasutatud teleskoobi peegli läbimõõt on vaid 23,5 sentimeetrit, kuid see-eest õnnestus meil tänu digitaalsete kaamerate alles suhteliselt hiljutisele võidukäigule kauget valgust 8 tundi järjest koguda.
Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 102x240sek, gain 150, filter L-Pro, monteering EQ6R-PRO, OAG-gideeritud. NINA, Pixinsight, PS
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar