Valge kääbus õgib enda planeeti

Veevalaja tähtkuju suunas, meist umbes 655 valgusaasta kaugusel, asub planetaarudu* NGC 7293, mida tuntakse laiemalt Heeliksi uduna (mõned kutsuvad seda ka Sauroni silmaks). Tegemist on ühe kaunima näitena sellest, et mis juhtub kui päikesesarnane täht oma vesinikuvarud ammendab, paisub ning selle välimised kihid võrdlemisi rahulikus tempos ümbrisevasse ruumi hajuvad. Selline tähe värviküllane surmajärgne etapp kestab vaid paarkümmend tuhat aastat ehk kosmilises mõtes silmapilgu. Kunagisest tähest jääb alles vaid selle ülitihe ja ülikuum, umbes Maa mõõtu tuum - valge kääbus - mis järgnevate triljonite aastate jooksul aeglaselt hüpoteetiliseks mustaks kääbuseks jahtub. Sama juhtub kusagil 6 miljardi aasta pärast meie Päikesega.

Heeliksi planeetarudu James Webbi teleskoobis (infrapunas).

Heeliksi planetaarudu Hubble kosmoseteleskoobis. Valget kääbust on näha selle keskel.

Heeliksi udu keskel asuv valge kääbus on vaid mõni tuhat kilomeetrit suurema läbimõõduga kui Maa, kuid selle pinatemperatuuriks on mõõdetud 120 tuhat kraadi. Võrdluseks, et meie keskpärase Päikese pinnatemperatuur on vaid kusagil 5700 kraadi (kelvinit). Tänu just väga suurele temperatuurile suudab isegi meist 650 valgusaasta kaugusel asuv pisikene kääbustäht särada piisavalt võimsalt, et olla punktina nähtav isegi hobiteleskoopides.

Alates 1980ndatest, kui Maa orbiidile saadeti esimesed tõeliselt tundlikud röntgenobservatooriumid (teleskoobid, mis koguvad ja koondavad röntgenkiirgust) on Heeliksi udu keskel asuv valge kääbus erinenud teistest sellesarnastest, et see näib kiirgavat röntgenkiirgust. Nüüd, kasutades tänapäevaseid röntgenobservatooriume (NASA Chandra ja ESA XMM-Newton) on osad astronoomid jõudnud järeldusele, et tuvastatud röntgenkiirgus võib kuuluda planeedile või õigemini planeedimaterjalile, mida valge kääbus oma võimsa gravitatsiooniga enda pinnale tõmbab. Heeliksi valge kääbuse ümber on eelnevalt avastatud ilmselt umbes Neptuuni massiga planeet, mis teeb sellele tiiru peale iga 3 päevaga. Detsembris ilmunud teadustöös pakutakse, et kääbusele veelgi lähemal võib tiirelda üks veelgi suurema massiga planeet, mida tähejäänuk tükkideks rebib ning seda materjali oma pinnale tõmbab. Kuna valged kääbused on ülitihedad, surutakse selline materjal kääbuse pinnal miljonite kraadide juurde ning eraldub röntgenkiirgus.

Heeliksi planetaarudul on tegelikult üsna keerukas struktuur. Astronoomid ei oska kõigi nende struktuuride tekkepõhjusi seletada, kuna praktiliselt iga planetaarudu on erinev. Tõenäoliselt on erinevuste taga kunagiste tähtede erinevad suurused, massid, temperatuurid, pöörlemised jne.

Kunstniku nägemus planeedist, mille materjali valge kääbus aeglaselt enda pinnale tõmbab. Tegelikkuses oleks valge kääbus planeedist oluliselt pisem, kuid see sisaldaks umbes poolt kunagise tähe massist. On laialt levinud võrdlus, et teelusikatäis valget kääbust kaaluks sama palju kui elevant.

Kui selline teooria saab kinnitust ja ligi 40 aastane mõistatuse lahenduse, siis võib see olla esimene leid valge kääbuse poolt hävitatud planeedist. See omakorda pakub meile pilkuheitu meie enda Päikesesüsteemi tulevikku. Nimelt enne kui meie Päike planetaaruduks hajub ning valgeks kääbuseks muutub, neelab see paisudes Merkuuri, Veenuse ja võib-olla ka Maa. Kuid tähejäänuki ümber jäävad tiirlema teised planeedid (olugi kuumus aurustab tõenäoliselt palju nende massist). Pole võimatu, et miljardite aastate pärast hakkab see lõpuks ka neid õgima.

Teadustööd saab lugeda: https://academic.oup.com/mnras/article/536/3/2477/7922854...

*planetaarudu nimi justkui vihjaks, et sellel on mingit pistmist planeetidega. Tegelikult on selline nimi ajalooline igand ajast, kui mõned sellised udud meenutasid osadele astronoomidele teleskoopides natukene nagu tuhme planeete.

Blue Ghost puurimas Kuu pinnast

Video sellest kuidas Blue Ghosti maanduri pardalt Kuu pinda puuritakse. Eesmärk on puurida kuni 3 meetri sügavusele, et mõõta kui hea soojusjuht Kuu pinda kattev regoliit on. Blue Ghost maandus edukalt Kuul Kriiside meres 2. märtsil.

Kuu tegi Eestis kõrgeima kaare

Täna kell 19:12:12 on/oli Kuu Eestist vaadates kõige kõrgemas punktis (59,8 kraadi) viimase 18 aasta jooksul. Murdosa kraadi kõrgemal oli see 15. augustil 2006 ja järgmisena küündib ta sinna 14. aprillil 2043.

Pikemalt: https://www.astromaania.ee/2025/03/2025-aasta-martsis-naeb-eestis-koige.html

Kuust kümmekond kraadi paremal paistab planeet Jupiter ja sama palju vasakul planeet Marss.

Tänane Kuu. Foto koosneb 10st paneelist, mis said omavahel kokku õmmeldud. Iga paneel koosneb umbes 50st valitud kaadrist.

Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, ZWO ir/uv cut filter, kaamera ZWO ASI678MC-PRO. Sharpcap, PIPP, Autostakkert, Registax, PS.

Sharshipi 8. testilend lõppes taas plahvatusega

Eile nägi Kariibi mere saarte kohal taaskord tulevärki, kui SpaceX Starshipi 8. testilend jällegi ootamatult plahvatusega lõppes. Kuigi Starshipi orbiidile viinud Super Heavy tõukur suutis kolmandat korda edukalt tagasi maanduda, plahvatas Starship hetkel veel teadmata põhjusel umbes 10 minutit peale starti. All kiire videomontaaž testilennust ning paar klippi plahvatusest ja atmosfääris põlevatest rusudest.

Astronoomiaklubi astrofoto: M51 ehk Veekeerise galaktika

Veebruri viimasel nädalal sai umbes 8 tunni vältel pildistatud natukene kaugemat kraami. Fotol M51 ehk Veekeerise galaktika, mis asub meist umbes 31 miljoni valgusaasta kaugusel ja leiab selle Suure Vankri tiputähe Alkaidi "alt". Võib vist öelda, et kui meie naabergalaktika Andromeeda välja arvata, siis nii heas kvaliteedis pole meil õnnestunud veel ühtegi galaktikat jäädvustada.

Linnuteest natukene väiksemat Veekeerist on mingil määral näha ka binokliga, kuid tarvis läheb vähemalt 8 tollist teleskoopi ja väga pimedat taevast, et eristada selle kõrval asuvat pisemat M51b kääbusgalaktikat. Tegemist omavahel põrkuva paariga, millest väiksem on ammuses minevikus ilmselt Veekeerise tasandist mitu korda läbi “kukkunud” andes viimasele kaunid spiraalharud ning käivitanud mõlemas aktiivse tähetekke.

Kuna tegemist on suhteliselt heleda galaktikaga, mis vaatab juhuse tahtel ka näoga otse meie poole, oli see esimene omasugune, mille puhul suudeti Maalt teleskoobiga tuvastada spiraalne struktuur. Seda tegi 1845. aastal inglise astronoom William Parsons (Rosse 3. krahv) toonase maailma suurima 183 sentimeetrise peapeegliga teleskoobiga, mis kandis nime Parsonstowni leiviaatan. Toona veel arvati, et galaktikad on naljaka kujuga udukogud meie enda Linnutees. Meie pildistamiseks kasutatud teleskoobi peegli läbimõõt on vaid 23,5 sentimeetrit, kuid see-eest õnnestus meil tänu digitaalsete kaamerate alles suhteliselt hiljutisele võidukäigule kauget valgust 8 tundi järjest koguda.

Parsonstowni leiaatanist kirjutasime siin: https://www.astromaania.ee/.../parsonstowni-leiviaatan.html

Täissuuruses näeb fotot: https://app.astrobin.com/u/Astronoomiaklubi?i=ymu58n

Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 102x240sek, gain 150, filter L-Pro, monteering EQ6R-PRO, OAG-gideeritud. NINA, Pixinsight, PS

Video Blue Ghosti maandumisest Kuul

Ettevõte Firefly Aerospace on avaldanud video oma Blue Ghosti nimelise kuunduri laskumisest Kuu pinnale. Võib vist vabalt öelda, et tegemist on viimase aja ühe hämmastavama klipiga. Põhjus, miks seda alles nüüd näeme (maandumine toimus Eesti aja järgi pühapäeva õhtul), seisneb Kuu ja Maa vahelise andmeühenduse aegluses.

Eriti efektne on video lõpp, kus kaadris on korraga kauguses paistev Maa, Kuu pind, maanduri vari sellel ning laskumismootori poolt üles paistatud tolm. Tolm näib esmapilgul pinna kohalt hajuvat ebanormaalselt kiiresti, kuid sellel on väga hea põhjus - Kuul puudub atmosfäär, mis tähendab, et isegi tolmuterad kukuvad seal sama kiiresti kui sangpommid (see tähendab , et sama kiiresti kui sangpommid Kuul ehk umbes kuus korda aeglasema kiirendusega kui Maal).

Blue Ghost maandus Kuul Kriiside mereks kutsutud laavatasandikul, kus oli Päike vaid paar päeva varem tõusnud. Seepärast olidki sealsed varjud väga pikaks venitatud.

2025. aasta märtsis näeb Eestis kõige kõrgemat ja kõige madalamat Kuud

Olgu hoiatatud, et see postitus on veidi tehniline. Lõpptulemus on aga üsna lihtne – nagu öeldud, siis märtsikuus teeb Kuu meie taevas kõige kõrgema ja kõige madalama kaare. See on analoogne Päikese näiva liikumisega, mille aastane kõrge ja madala kaare tsükkel tekitab meile aastaajad. Kuu liikumised on aga pisut keerulisemad kui vaid üks aastane tsükkel ning seda üritamegi järgnevalt lahti seletada. Seda postitust tasub edasi lugeda pildikaupa – iga kirjeldus selgitab järjest Kuu liikumise tsükleid.

Selle postituse arvutused on tehtud Tartu Tähetorni asukohast lähtuvalt, kuid kirjeldatu põhimõte kehtib kogu Eesti ala kohta.

7. märtsi õhtul kella 19 paiku (täpne kellaaeg varieerub Eesti ulatuses paarikümne minuti piires) paistab Kuu Eesti taevas kõige kõrgemal alates 2006. aastast ning kuni 2043. aastani. Pilt: Stellarium

Samamoodi teeb Kuu 22. märtsi hommikul kella 6 paiku oma kõige madalama kaare, kerkides vaid paari kraadi kõrgusele horisondist. Pilt: Stellarium

Alustame Kuu liikumise kirjeldamist selle ööpäevasest tsüklist. Seda põhjustab Maa pöörlemine, mistõttu Kuu loojub ja tõuseb – nagu ka Päike – ning mingil kellaajal on see taevas kõige kõrgemas asendis, kulminatsioonis. See toimub hetkel, mil Kuu asub enam-vähem täpselt lõunasuunas.

Erinevalt Päikesest, mille kulminatsioon on alati keset päeva (täpsemalt – see defineeribki astronoomilise keskpäeva), sõltub Kuu kulminatsiooniaeg kuufaasist. Täiskuu kulminatsioon on kesköö paiku, kasvava kuu oma õhtul, kahaneva kuu oma hommikul ning vana- ja noorkuu puhul päeval.

Kuu tiirutab ümber Maa, tehes meie planeedi ümber täistiiru umbes ühe kuuga. Selle aja jooksul varieerub kulminatsioonikõrgus samamoodi, nagu Päikesel terve aasta jooksul. Kriipsjoonega ristkülik näitab eelmisel joonisel kujutatud üheööpäevast ajavahemikku. Siin on kujutatud tervet kalendrikuud, joonistades välja vaid iga ööpäevase tsükli kulminatsioonid.

Iga kuu orbiidi jooksul näeme kõrgeimat ja madalaimat kulminatsiooni, mida võiksime analoogiliselt Päikese liikumisele nimetada kuupööripäevadeks.

Teeme nüüd samasuguse joonise tunduvalt pikema aja kohta – ühe kuu asemel 50 aastat. Siin ilmub uus muster; Kuu kõrgeima ja madalaima kulminatsiooni kõrgused varieeruvad umbes 18,6 aasta pikkuse tsükliga ning just 2025. aastal oleme jõudnud nende maksimaalse ulatuse aega.

Seda variatsiooni põhjustab Kuu orbiidi pretsessioon. Kuu orbiit on ekliptika (Päikese näiva liikumistee taevas) suhtes umbes 5° kaldu ning see pretsessioon määrab, kas kalle liitub ekliptika kõrgusele meie taevas või lahutub sellest. Esimesel juhul on Kuu kõrguste vahemik meie taevas Päikese omast suurem, teisel juhul väiksem.

Lähivaade igakuistele kõrgeimatele ja madalaimatele kulminatsioonidele lähiaastail. Juhuslikku variatsiooni põhjustab vaatleja geograafilisest asukohast tulenev parallaks koos Maa ööpäeva ja Kuu orbitaalperioodi mittetäisarvulise suhtega. Ringidega on tähistatud selle aasta märtsi kõrgeim ja madalaim kulminatsioon.

Siin tasub vaadata vertikaalseid skaalasid, mis näitavad tegelikult üpris väikest vahemikku. Kuu ketas ise on umbes poolekraadise läbimõõduga ning kõik kõrgused on antud ketta keskpunkti järgi. Erinevates Eesti piirkondades on muster sama, kuid kõik kõrgused erinevad umbes-täpselt geograafilise laiuskraadi erinevuse võrra Tartust.

Blue Ghost maandus edukalt Kriiside meres

Firefly Aerospace kuumaandur Blue Ghost laskus eile õhtul edukalt Kuule. Täpsemalt Kriiside mereks kutsutud piirkonda. Kusjuures väidetavalt suutis maandur/kuundur ennast iseseisvalt maandada vaid 100 meetri kaugusele algselt planeeritud kohast. All foto Kuult, kus on näha Blue Ghosti varju ning taevas Maad.

Tegemist on ajaloo esimese täiesti edukalt Kuul maandunud eramissiooniga. Eelmisel aastal sama üritanud Intuitive Machine kuundur IM-1 maandus küll pehmelt, kuid kukkus vahetult peale seda ümber.

Blue Ghost kannab endaga kümmet teaduslikku instrumenti. Nende seas tehnikat kuupinnase analüüsimiseks, kiirguskindlat arvutit ja katset kasutada olemasolevat satelliitnavigatsiooni Maa ümber Kuul orienteerumiseks. 14. märtsil pildistab see Maal toimuvat täielikku päikesevarjutust ning 16 toimuvat päikeseloojangut. Selle viimasega üritab see kinnitada Apollo astronaut Gene Cernani väidet, et päikeseloojangu ajal on Kuu silmapiiril näha veidrat kuma.

Juba 6. märtsil üritab Intuitive Machine Kuul maandada oma teist missiooni nimega IM-2.

Mõlemad missioonid on osa NASA CLPS (Commercial Lunar Payload Services) programmist, mille eesmärgiks on leida erasektorist usaldusväärseid partnereid, kes tagaksid NASA Artemise mehitatud missioonide raames varustusliini Maa ja Kuu vahel.