Kui liikuda Päikesesüsteemi kaugeimast planeedist - Neptuunist - veel kaugemale, kohtame seal kõikvõimalikus suuruses jäist materjali, mis tõenäoliselt tänu Neptuuni gravitatsioonilisele mõjule mitte kunagi täismõõdulisteks planeetideks ei liitunud. Seda kettakujulist rusuketast, mis ulatub umbes 30-50 astronoomilist ühikut* Päikesest kutsutakse avastaja järgi Kuiperi vööks. Suuremad Kupiteri vöö objektid on kääbusplaneedid Orcus, Pluuto, Haumea, Quaoar ja Makemake. Nende vahel tiirlevad komeedid ja lugematul arvul peenemat kraami.
Kui meie Päikesesüsteemis eksiteerib taoline ketas, siis kas see ei võiks eksiteerida ka teiste tähtede ümber? Et sellele küsimusele vastata, vaatlesid astronoomid raadioteleskoobi võrgustikuga (Atacama Large Millimeter/submillimeter Array ehk ALMA ja Submillimeter Array ehk SMA) teisi tähti meie kosmilises naabruses. Kuna taolised kettad on oma tähtedest võrdlemisi kaugel ning seega väga jahedad, saabki neid näha vaid raadiolainetes.
Vaatluste tulemusel leiti koguni 74 taolist ketast meid ümbritseva kuni 500 valgusaasta kaugusel asuvate tähtede ümber. Mõned neist moodustavad sõõrikukujulisi paksemaid kettaid, mõned õhukesi ning mõned neist pole mitte ringikujulised, vaid pigem ovaalsed. Need viimased annavad aimu, et süsteem peidab endas mõnda suuremat planeeti, mis ketta kuju moonutab. Üldiselt aga avastati, et taolised kettad on oodatust massiivsemad ja suuremad. Kui esmapilgul võiks arvata, et meil on lihtsalt kergem suuremaid kettaid näha, siis see ei vasta tõele. Nimelt peaksime me just nägema kergemini väiksemaid kettaid, kuna need asuksid tähtedele lähemal ning kiirgaksid seega võimsamaid raadiolaineid.
*astronoomiline ühik on pikkusühik, mille väärtuseks on Maa keskmine kaugus Päikesest - ümmarguselt 150 miljonit kilomeetrit.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar