Sellel võrdlemisi laia haardega vaatelt Veomehe tähtkuju suunas paistab muuhulgas kaks ümara kujuga pallilaadset moodustist, mis on tekkinud tähtede suurejooneliste plahvatuste käigus. Tegemist on supernoovajäänukitega ehk sellega, mis jääb alles kui surevad massiivsed tähed või siis valgeks kääbuseks kutsutud tähejäänukid supernoovana plahvatavad ning sellest igipaisuvad ja hõrenevad gaasimullid alles jäävad.
Tähtedevahelise gaasi ja tolmuga põrkudes nende algne sfääriline kuju moondub ning sadade tuhandete ja miljonite aastate möödudes on nende olemasolu üha raskem ja raskem tuvastada. Igasse suunda laiali haljuv materjal leiab ennast lõpuks uute tähtede, nende ümber tiirlevate planeetide ja miks mitte nendel planeetidel elutsevate organismide koosseisust. Ütlus, et "me koosneme tähetolmust" ei ole vaid kaunis idee; see on teaduslik fakt.
Sellel Stéphane Vetteri fotol paistab suuremana supernoovajäänuk Simeis 147, mida kutsutakse ka Spageti uduks. Meist asub see umbes 3000 valgusaasta kaugusel ning süttis see (meie jaoks) umbes 40 tuhat aastat tagasi. Sellest vasakul ja pisemana paistab supernoovajäänuk SNR G179.0+02.6, millel kaugust 11 tuhat valgusaastat ja vanust umbes 50 tuhat aastat. Ehk siis kaks jäänukit on tegelikkuses umbes sama vanad* ja sama suured.
Nende ümber paistab veel teistsuguse sünnilooga objekte ja värvilisi udusid. Neist ilmselt silmatorkavam on üleval vasakus nurgas asuv M37 hajusparv, mis koosneb tuhandetest noortest tähtedest ning asub meist umbes 4500 valgusaasta kaugusel.
*tekstist võib esmapilgul jääda mulje, et supernoovade vahe ajas on umbes 10 tuhat aastat. Tegelikkuses on see aga pigem 18 tuhat aastat. Miks? Sest ruumis lahutab neid meie vaatesihis 8000 valgusaastat ning seega on ka valgus kaugemalt supernoovajäänukilt ajas 8000 tuhat aastat vanem. Ruum ja aeg on üksteisega lahutamatult seotud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar