Peale 2018. aasta oktoobris Maalt startimist on kahest sondist koosnev liitmission sooritanud ühe möödalennu Maast, kaks Veenusest ja nüüd kuus Merkuurist. Kõigi nende eesmärgiks on olnud korrigeerida missiooni trajektoori ja kiirust, et see saaks viimaks järgmise aasta novembris asuda Merkuuri ümber orbiidile. Nagu ikka, tehti möödalennu käigus ka mitmeid fotosid, millest kolme näeb alt.
 |
| Kaunid Merkuuri kraatrid planeedi terminaatoril (valguse-pimeduse piiril). |
 |
| Välimuselt ja ka suuruselt meenutab Merkuur kangesti meie endi Kuud. Foto alumises servas on näha Merkuuri 1500 kilomeetrise läbimõõduga kokkupõrkejälge nimega Caloris Basin. Tegemist on ühe suurima siiani nähtava kokkupõrkejäljega Päikesesüsteemis. |
Selliste möödalendude jada vajadus võib esmapilgul kõlada veidrana, kuid teisiti seda meile suhteliselt lähedal asuvat planeeti külastada ei saa. Asi on selles, et Merkuur asub Päikesele väga lähedal ning liigub oma orbiidil peaaegu poole kiiremini kui Maa. Seega peab kosmoselaev liikuma planeedile järele jõudmiseks väga kiiresti. Teisalt tõmbab Päike selle poole suunduvat sondi nii tugevasti ning lisab sellele nii palju kiirust, et tegelikult peab see mitu korda tugevalt pidurdama, et mitte Merkuurist mööda kihutada. Kusjuures taolisele pidurdamisele kuluks nii palju raketikütust, et sond muutuks selle tulemusel ebapraktiliselt raskeks. Moodus Merkuuri orbiidile jõudmiseks mõeldi inseneride poolt välja alles 1985. aastal ja see nõuab lisaks pidurdamisele mitmeid keerukaid kurssi korrigeerivaid möödalende Maast, Veenusest ja Merkuurist endast.
Peamiselt selle tõttu on seda väheuuritud planeeti siiani külastanud vaid kaks kosmosesondi. Esimene oli 1974. aastal NASA Mariner 10, mis oli eelmainitud tehniliste raskuste tõttu sunnitud sooritama Merkuurist vaid kolm suurel kiirusel möödalendu. Esimese eduka orbiidi saavutas NASA sond MESSENGER, millel kulus selleks seitse pikka aastat (jõudis kohale 2011) ning see oli esimesena võimeline Merkuuri täies ulatuses kaardistama.
Kord oma sihtmärgi ümber jõudnult eraldub Bepicolombo kaheks iseseisvaks sondiks. Neist esimene ja suurem on Euroopa Kosmoseagentuuri (ESA) Mercury Planetary Orbiter ehk MPO. Teiseks on Jaapani Kosmoseagentuuri (JAXA) Mercury Magnetospheric Orbiter ehk MMO. Kahe peale kokku hakkavad need uurima Päikesesüsteemi väiksema planeedi mõistatusliku siseehitust, magnetvälja teket ja sünnilugu.
Kuna enne orbiiterite eraldumist on MPO põhiline kaamera Jaapani sondi poolt varjatud, siis fotod eilsest möödalennust on tehtud BebiColombo võrdlemisi madala lahutusega navigatsioonikaamerate poolt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar