Kõige kauem korraga kosmoses viibinud inimene

All foto vene kosmonaudist Valeri Poljakovist vaatamas välja kosmosejaam Miri illuminaatorist. Foto on tehtud 1995. aasta jaanuaris USA kosmosesüstik Discovery pardalt. Süstikumissiooni STS-63 eesmärgiks oli Miriga kosmoses kohtuda ning selle ümber teha tiir - harjutamaks sama aasta juunis toimunud STS-71 missiooniks, mille käigus süstik Atlantis põkkus esmakordselt vene kosmosejaamaga.

Valeri Poljakov (1942-2022) hoiab siiani rekordit kui kõige kauem korraga kosmoses veetnud inimene. 1994. aasta jaanuarist 1995. aasta märtsini veetis ta kosmoses kokku 437 päeva, 17 tundi, 58 minutit ja 31 sekundit. Omades meditsiiniharidust tegi ta selle aja jooksul enda ja Miri vahetuvate meeskonnaliikmete peal tosinaid meditsiinilisi katseid, eesmärgiga tõestada, et pikaajalised kosmosemissioonid on võimalikud.

Kui Poljakov ligi 14 kuiselt kosmoselennult Sojuzi kapsliga naases, olevat ta esimeseks lauseks olnud, et "me saame Marsile lennata". Kapslist väljudes keeldus ta igasugusest välisest abist ning olevat suutnud kõndida iseseisvalt ootava toolini, kus ta suitsetas sigareti ja jõi topsi brändit.

Poljakov tähistamas Maale naasemist brändiga.

Uuringud näitasid, et Poljakovil ei olnud kosmoses viibimise ajal mingid otseseid füüsilisi ega kognitiivseid häireid. Ainus negatiivne mõju olevat olnud langenud tuju vahetult peale missiooni lõppu, mis taastus eelnevale tasemele aasta hiljem.

Poljakov suri peale edukat rahvusvahelist karjääri 80-aastaselt.

Astronoomiaklubi astrofoto: Tuuleratta galaktika (M101)

Kuna kevadine aeg on peamiselt galaktikate ja kerasparvede hooaeg, siis suunasime selle nädala alguses kolmel järjestikul selgel ööl teleskoobitoru ühe meie taeva kaunimale M101 tähist kandvale hiidspiraalgalaktikale, millele on oma kuju järgi antud Tuuleratta galaktika hüüdnime (inglise keeles Pinwheel). Leiab selle kohe Suure Vankri "aiste" kõrvalt, kus see moodustab asterismi kahe tiputähe - Alkaidi ja Miitsariga - peaaegu võrdhaarse kolmnurga.

Tuuleratta galaktika, mis avastati 1781. aastal prantsuse astronoom Pierre Méchaini poolt, asub meist kusagil 21 miljoni valgusaasta kaugusel. Ehk siis pisut vähem kui kümme korda kaugemal kui meile lähim hiidgalaktika Andromeeda. Suuruse ja tähtede arvu poolest jätab see aga varju nii Linnutee kui Andromeeda. Läbimõõdult 170 000 valgusaastat, mahutab see endasse ligikaudu triljon tähte. Kui suur see arv on? Ütleme nii, et kui keegi peaks tahtma kõik Tuuleratta galaktika tähed ükshaaval üle lugeda ning tal kuluks igale tähele keskmiselt sekund, siis see ülesanne võtaks tal üle 31 tuhande aasta.

Tuuleratas on täidetud arvukate ja suurte tähetekkepiirkondadega, mis paistavad fotol heledamate kobaratena selle spiraalharudes. Suurest galaktikast vasakul on näha pisikest ja ebakorrapärast galaktikat NGC 5204. Ammused lähedased möödumised ja gravitatsioonilised vastasmõjud naabergalaktikatega on tõenäoliselt vastutavad Tuuleratta natukene ebasümmeetrilise kuju eest.

Täissuuruses saab seda ja teisi meie astrofotosid näha siit: https://www.astrobin.com/users/Astronoomiaklubi/

Teleskoop Celestron 9.25 EdgeHD+Celestron 0,7 reducer, kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 140x240sek+60x300sek, filter L-Pro ja L-eNhance, monteering EQ6R-PRO. NINA, PHD2, Pixinsight, PS.

Foto rekordilisest kosmosekõnnist maapinnal

Jaanuri lõpus käisid Rahvusvahelise kosmosejaama astronaudid Sunita "Suni" Williams ja Butch Wilmore* kosmosekõnnil parandamaks/vahetamaks tehnikat ja kogumaks kosmosejaama väliskorpuselt proove**. Williamsi jaoks oli kõnd rekordiline, kuna selle käigus sai ta NASA astronaut Peggy Whitsoni asemel enim kosmosekõnnil tunde kogunud naiseks. Kokku on ta oma karjääri jooksul üheksa kõnniga avakosmoses viibinud 62 tundi ja 6 minutit. Sellega on ta üldises nimekirjas, mida juhib 82 tunni ja 22 minutiga Venemaa kosmonaut Anatoli Solovjev, neljandal kohal.

Charline Giroudi foto Rahvusvahelisest kosmosejaamast Inglismaa kohal.

Antud foto ajaloolisest kosmosekõnnist on samuti mõnes mõttes ajalooline, kuna see on tehtud maapinnalt hobiteleskoobiga ning sellel on esmakordselt näha naist kosmosekõndimas. Foto on tehtud Inglismaalt astrofotograaf ja biokeemiku Charline Giroudi poolt, kes on kosmosejaama ülelende jäädvustanud juba neli aastat. Antud juhul kasutas ta selleks Celestron 11" EdgeHD teleskoopi, 2xbarlow läätse ja võrdlemisi soodsat ASI 664 MC planeedikaamerat. Muuhulgas on see foto tunnistuseks tänapäevase vaatlus- ja fototehnika arengust ja võimekusest, et see suudab vähemalt skafandris astronaudi umbes 400 kilomeetri kauguselt ära näha.

Fotol kõigest kaheksa pikslit kõrget Williamsit on fotol näha valge kriipsu lõpus. See kriips on tegelikult kuni 17,5 meetrit pikk titaanist robotkäpp nimega Canadarm 2, millega astronaute mõnikord ühest kohast teise transporditakse. Buch Wilmore jäi foto tegemise hetkel varju, kuid kusagil seal parempoolse noole lõpus ta tegutsema peaks.

Nooltega on näidatud astronautide asukohad.

Kui kellegi lugejatest on mõte proovida ise Rahvusvahelist komosejaama jäädvustada, siis aprilli lõpus ja mai alguses on selleks Eestist võimalus olemas. Sisuliselt läheb vaja teleskoopi, kiire kaadrisagedusega kaamerat ja kindlat kätt, et lõunataevas üsna vilkalt aga see-eest väga heledalt kihutavat jaama sihikul hoida. Kui nii õnnestub jaamast mõned sajad või tuhanded kaadrid videot jäädvustada, siis edasine fototöötlus käib põhimõtteliselt samadel alustel nagu planeetide puhul. Paraku Eestist näeme me jaama kõige rohkem pisut alla 30 kraadi kõrgusel horisondist ning seetõttu ka kusagil tuhande kilomeetri kauguselt.

NASA astronaut Sunita Williams jaamast väljas ja jaamas sees. Kolme missiooni peale kokku on ta kosmoses veetnud 608 päeva.

Rahvusvahelise kosmosejaama (ISS) ülelende saab vastavalt oma asukohale ajas ette vaadata ja planeerida siinsel lehel: https://www.heavens-above.com/ või tõmmates endale Heavens Above rakenduse nutitelefonile.

*Sunita "Suni" Williams ja Buch Wilmore on need kuulsad astronaudid, kes pidid eelmine aasta Rahvusvahelist Kosmosejaama külastama vaid kaheksa päeva, kuid peale Boeing Starlineri nimelise kosmosekapsli riket, olid nad sunnitud seal veetma lõpuks 286 päeva. Tagasi Maale jõudsid nad alles märtsi lõpus. Tõenäoliselt jäi see vähemalt Williamsi jaoks ka karjääri viimaseks kosmoselennuks.

**Jaama väliskestalt võetud proovide mõtteks on kontrollida, et kas seal võib leiduda mikroobset elu. Aastaid tagasi leidsid venelased sealt jälgi bakteritest, mida seal ei oleks tohtinud olla. Kuidas see sinna sai, on endiselt mõistatus.

Galaktiline gravitatsioonilääts

Taaskord suurepärane tabamus James Webbi kosmoseteleskoobi poolt, milles on ka veidi andmeid Hubble kosmoseteleskoobilt.

Foto keskel on näha kauget elliptilist galaktikat. Taolised galaktikad on tõenäoliselt tekkinud ammuste spiraalgalaktikate põrkumise ja ühinemise tulemusel, mis on omakorda sundinud nendes leiduvat gaasi ja tolmus suuremas osas tähtedeks tõmbuma. Tulemuseks võrdlemisi igava välimusega galaktikad, mis näevad kaugusest välja otsekui udused pallid. Ei tasu aga unustada, et reaalsuses sisaldavad sellised galaktikad sadu miljardeid ja tihti ka triljoneid individuaalseid tähti. Ka Linnutee ja Andromeeda ühinemise tulemuseks on miljardite aastate pärast ilmselt hiidelliptiline galaktika.

Niisiis, üks selline tüüpiline elliptiline galaktika on foto keskel ning selle juures midagi ebatavalist ei ole. Ebatavaline on seda ümbristev ringe moodustav kujutis, mis kuulub elliptilisest galaktikast kaugemal, kuid meie vaatepunktist otse selle taga asuvale spiraalgalaktikale. Nimelt töötab elliptilise galaktika gravitatsioon otsekui lääts, kõverdades ja suurendades enda taga asuvalt galaktikalt lähtuvat valgust. Selliseid nähtuseid kutsutaksegi gravitatsiooniläätsedeks. Tuleks võib olla märkida, et taolistes läätsedes valgus mitte otseselt ei kõverdu (valgusosakestel footonitel puudub mass), vaid pigem järgib see gravitatsiooni poolt kõverdatud ruumi geomeetriat, nii nagu seda nägi oma relatiivsusteoorias Albert Einstein.

Foto on vaid väike killukene suuremast vaatlusprogrammist SLICE*, mida viib läbi Belgia Liège ülikool ning mille eesmärgiks on uurida galaktikaparvede evolutsiooni. Selleks pildistatakse Webbi infrapunakaameratega üles 181 valitud galaktikaparve.

*Lühendid astronoomidele meeldivad. SLICE tuleb inglise keelsest nimest Strong Lensing and Cluster Evolution (tugevad gravitatsiooniläätsed ja parvede evolutsioon).

Kevadtaevas Imelises Teaduses

Tähistaeva nautimiseks piisavalt pimedat taevast enam kauaks ei ole. Kasvav kuufaas tähendab, et paar järgnevat ööd on selleks ilmselt selle hooaja parimad. Pime taevas naaseb alles augustis. Seda, et mida kevadtaevas veel vaadata ja pildistada, saab lugeda Imelise Teaduse uuest numbrist.

Tellijad näevad seda veebist siit: https://www.imelineteadus.ee/kevadtaevas-pakub.../

Isar Aerospace Spectrum raketi esimene katsetus luhtus

Pühapäeval tegi Saksamaa ettevõtte Isar Aerospace rakett Spectrum oma esimese testilennu Norras. Paraku väga kõrgele see ei jõudnud. Samas on peaaegu iga edukas rakett oma elu sarnaselt alustanud. Isegi nii lühikene lend pakkus inseneridele ohtralt andmeid raketi arendmiseks.

Isar Aerospace eesmärgiks on hakata pakkuma esmakordsel Euroopas teenust lennutamaks orbiidile väikseid ja keskmises mõõdus satelliite.

Spiraalgalaktika Jääras

Hubble kosmoseteleskoobi vaade Jäära tähtkujus asuvale galaktikale NGC 691. Tegemist on klassiklise spiraalgalaktikaga, mis asub meist umbes 120 miljoni valgusaasta kaugusel ning selle mõõtmed on võrreldavad Linnuteega. Selle avastajaks oli 1876. aastal saksa-briti astronoom William Herschel. 

Kolm päikesevarjutust

Kolm vaadet laupäevasele (29. märts) osalisele päikesevarjutusele. Esimesel on näha varjutuse aegvõtet Tallinnast. Selle autoriks on Dzmitry Kananovich. Teisel klipil on näha varjutust läbi Meteosat-12 satelliidi. Pange tähele varju, mis libiseb üle põhjapoolkera. Kolmandaks on vaade varjutusele Tõrvast selle tipus.

Kosmiline tornaado ja kauge galaktika

Kui enamuse ajast tegeleb ligi 10 miljardit dollarit maksma läinud james Webbi kosmoseteleskoop vaatlustega, mis paistavad võibolla kaunid vaid neid läbiviivatele astronoomidele, tehakse sellega vahel ka niinimetatud ilupilte, mida saavad nautida kõik. On ju inimesed visuaalsed loomad ja ka astronoomidele meeldib näha milliseid kauneid objekte ja struktuure universumis leidub.

Täissuuruses: https://stsci-opo.org/STScI-01JNGVAQKT0ATWEE89D918J3HF.png

Üleval on näha Webbi värsket fotot lõunataevas asuvas pisikese Kameeleoni tähtkujus paiknevast objektist tähisega Herbig-Haro 49/50, mille tipus on juhuse tahtel paistmas üks kauge spiraalgalaktika. Herbig-Haro objektid on sisuliselt äsja süttivad tähed, mis tõmbavad oma pöörlemisega ümbritsevast tolmu- ja gaasipilvedest kaasa materjali ning purskavad seda oma poolustelt sadu kilomeetreid sekundis välja. Seal kohtub see suurel kiirusel tähtedevahelise ainega ning hakkab erivärviliselt hõõguma.

Sellel fotol on esiplaanil meist umbes 625 valgusaasta kaugusel asuva prototähe prototäht Cederblad 110 IRS4 tekitatud väljapurske üks pool. Astronoomid on sellele juba andnud hüüdnimeks Kosmiline tornaado. Tornaado tipus paistab aga täiesti juhuslikult üks tõenäoliselt meist sadu miljoneid kilomeetreid kauge spiraalgalaktika. Tänu James Webbi infrapunasilmadele, mis suudab näha läbi nähtavat valgust blokeeriva gaasi ja tolmu, paistab see meile küll veidi harjumatutes värvitoonides. Foto taustal on aga näha tervet kaugete galatikate merd.

Sama objekti pildistas aastaid tagasi Spitzeri kosmoseteleskoop, mis nägi enne pensionile asumist universumit samuti peamiselt infrapunas. Spitzeri peapeegli läbimõõt oli vaid 85 sentimeetrit, James Webbil on see aga 6,5 meetrit.

Osaline Päikesevarjutus Eestis 29. märts 2025

 Juba sellel laupäeval (29. märts) on Eestist näha võrdlemisi haruldast loodusnähtust, kus Kuu varjutab osaliselt Päikese. Eelmine selline juhus oli Eesti kohal toimumas (olgugi ilm oli toona päris pilvine) 2022. aasta oktoobris ja järgmine tuleb järgmise aasta augustis. Ilusti vaadeldavalt varjutas Kuu osaliselt Päikese viimati 2021. aasta juunis.

Kusjuures seekord Maal täielikku päikesevarjutust näha ei olegi - Kuu vari vaid riivab Maa põhjaosa. Suurimat varjutust on näha laupäeval Kanada kirdeosast, kus Kuu katab umbes 90% Päikese pinnast.

Päikesevarjutuse kaart. Tumadamal varjutatud alades on näha sellest suuremat osa. Allikas ja suurendatav kaart: https://www.timeanddate.com/eclipse/map/2025-march-29

Kuna päikesevarjutusi meil nähtavasti väga tihti ei toimu, siis oleme Tõrva Astronoomiaklubiga laupäeva lõunal Tõrva keskväljaku servas Veskijärve ääres seda teleskoobiga vaatlemas. Kõik huvilised on kutsutud meiega liituma. Vaatleme Päikest, päikeseplekke ja selle ees liikuvat Kuud läbi päikesefiltriga varustatud teleskoobi ning saame vaatlejatele silmaga vaatamiseks jagada portsu keevitusklaase. Lisaks demonstreerime, et kuidas päikesevarjutust on võimalik jälgida kingakarbi abil. Hetkel on ilmaprognoos pilvisuse osas isegi positiivne. Kui pilved siiski kummitama peaksid, siis saab sellel ajal Tõrva keskväljakul tutvuda meie astrofotograafia välinäitusega "Tõrvast Tähtedeni".

Tõrvast vaadates "puudutab" Kuu Päikese serva kell 12:55, maksimaalne varjutus (12%) saabub kell 13:38 ja Kuu lahkub Päikese eest kell 14:21. Teleskoobiga valmis kavatseme vaatluspaigas olla umbes pool 12 ja jääme sinna kuni varjutuse lõpuni. Ehk siis meiega võib liituda kohe alguses või siis kui varjutus juba käib. Muudes Eesti linnades võivad varjutuse alguse- ja lõpu kellaajad olla paar minutit siia-sinna nihkes.

Peale Tõrva on Eestis avalikud vaatlused toimumas Tartu Tähetorni õuel Toomemäel (üritus facebookis: https://www.facebook.com/events/978073113907042) ja Ahhaa Teaduskeskuse katusel. Lisaks plaanitakse Ahhaast päikesevarjutust otseülekandes filmida ja internetiavarustesse edastada.

Foto osalisest päikesevarjutusest 2021. aasta 10. juunil.

Varjutuse ohutuks vaatlemiseks on mitu võimalust. Olgu aga kohe ära öeldud, et mitte mingil juhul ei tohiks seda teha läbi tavalise teleskoobi, binokli või mistahes suurendava optika. Sellise asja tulemuseks oleks peaaegu kindlasti jäädav nägemiskahjustus. Isegi võimsamat sorti kaamerläätsega ei tasu varjutust (väga pikalt) pildistada, kuna fotoaparaadi sensor võib koondatud päikesevalguse mõjul sulama hakata. Ka palja silmaga südapäevase Päikese jõllitamine ei ole kõige parem mõte - miski, millest ka keha läbi valuaistingu märku kipub andma.

Kõige parem on varjutust vaadelda kas spetsiaalse päikeseteleskoobiga või siis tavateleskoobiga, mis on varustatud vastava filtriga, mis blokeerib valdava enamuse Päikese valgusest. Selliseid filtreid saab soetada teleskoopide müügiga tegelevatest poodidest, kuid nende kasutamisel tuleb olla ettevaatlik. Näiteks tuleks veenduda, et filterkile ei ole teleskoobi ette kinnitatud nii kehvasti, et see seal vaatluse ajal tuulega minema lendab.

Ohutumaks viisiks on endale soetada spetsiaalsed varjutuse prillid või need ise filterkilest meisterdada. Käepärasematest vahenditest võiks veel nimetada keevitusmaske või nende kaitseklaase (müügil tööriistapoodides), laserplaate, mitmekordseid päikeseprille või isegi küünlaleegil mustaks tahmatud klaasitükke. Üheks omapärasemaks viisiks varjutust jälgida on tühja kingakarbi abil, mille kitsamasse seina on torgatud nõelaga pisike auk. Suunates augu otse Päikese poole, projitseerub selle sisemisele küljele pisike varjutatud Päike, mida saab vaadata ilma igasuguse lisakaitseta.

Päikesevarjutusevaatlus 2021. aasta suvel Tõrvas Veskijärve ääres. Foto: Egon Bogdanov.

Päikesevarjutusevaatlus 2021. aasta suvel Tõrvas Veskijärve ääres. Foto: Egon Bogdanov.

Päikesevarjutusevaatlus 2021. aasta suvel Tõrvas Veskijärve ääres. Foto: Ülav Neumann

Päikesevarjutused ei ole planeedi mõistes just kõige haruldasemad nähtused - kusagil maailmas saab neid näha aastas mitu korda. Haruldased on need vaid konkreetsetes kohtades, sest Kuu vari Maal on võrdlemisi pisikene ning see libiseb planeedist alati veidi erinevast kohast üle. Põhjus miks me päikese- ja kuuvarjutusi tihendamini ei näe on selles, et Kuu ei tiirle ümber Maa samas tasandis kus Maa tiirleb ümber Päikese. Seetõttu on aastas vaid mõned korrad kus kolm taevakeha enam-vähem ühele joonele satuvad. Sellel ajal on tavaliselt kahenädalase vahega kusagil toimumas kuuvarjutus ja kusagil päikesevarjutus. Ka seekord näeme päikesevarjutust kaks nädalat peale seda kui Ameerikate kohal oli näha täielikku kuuvarjutust. Siis oli Kuu Maa varjus, nüüd kui Kuu on jõudnud teisele poole Maad, varjutab see Maad.

Täielikku päikesevarjutust sai Eesti loodenurgast näha viimati 1990. aasta 22. juulil ning järgmise sellise nägemiseks tuleb oodata 2126. aasta oktoobrini. Seevastu rõngakujulist päikesevarjutust, kus Kuu on kül Päikese ees, aga täielikult see seda kinni ei kata, näeme Eestist juba 2039. aasta 21. juunil.

Euroopa taevas oli näha SpaceX-i spiraali

Eile kella 22 ajal nähti suurest osast Euroopast ja ka Eestist taevas suurt helendavat spiraali. Nagu ka nüüdseks on siin-seal meedias räägitud, siis tegemist oli järjekordse SpaceX Falcon 9 stardist tuleneva nähtusega. Nimelt lastakse peale millegi orbiidile lennutamist (antud juhul ilmselt mingisugune salastatud satelliit) raketi teisest astmest välja üleliigne kütus, mille tulemusel hakkab see pöörlema. Kütus ise külmub ning päikesevalgus peegeldub moodustunud kristallidelt, tehes selle taevas nähtavaks.

Alati sellist asja ei näe. Esiteks ei lähe kõik raketid meie maailmanurgast üle ja teiseks peavad tingimused olema õiged - pime taevas, aga rakett ja selle kütus veel Päikese poolt valgustatud.

Miks kütust niimoodi raisatakse? Kuigi Falcon 9 esimene ja suurem aste on taaskasutatav (see maandus edukalt tagasi), selle teine aste ei ole. Igaks juhuks pannakse raketiastmetesse rohkem kütust, kui vaja on. Seda juhuks kui selle mootorid peavad plaanitust kauem töötama. Kui selle töö on tehtud, heidetakse järele jäänud raketikütus läbi vastavate düüside minema, kuna isegi natukene raketikütust sisaldav kosmoseprügi oleks igal juhul ohtlikum kui lihtsalt rauast kolakas.

Foto on tehtud Tšehhist.

Astronoomiaklubi astrofotod: Kassisilma planetaarudu (NGC 6543)

Kevadises õhtutaevas paistavas Lohe tähtkujus asub planetaarudu NGC 6543, mida tuntakse astronoomide ja harrastajate seas paremini Kassisilma uduna. Avastati see juba 1786. aastal kuulsa saksa-briti astronoomi (ja helilooja) William Herscheli poolt ning tegemist oli esimese omataolisega, mille spektrit astronoom William Huggins 1864. aastal uuris. Nähes selles heledaid niinimetatud kiirgusjooni järeldas Huggins, et taoliste udude näol on tegemist hõredast ioniseeritud gaasist moodustisega.

Tänaseks teame, et Kassisilma udu on tekitanud selle südames asuv surev niinimetatud Wolf-Rayeti täht ning see koosneb sisuliselt selle poolt eemale heidetud ja kuumutatud gaasist. Udu jagatakse tegelikult enamasti kaheks osaks. Suurem roheline ja punane, kuid väga hõre ja tuhm "silmaiiris", sai alguse ajal kui täht oli veel punane hiidtäht ning selle hõre atmosfäär minema hajus. Udu keskel asub aga väga kuum (80 tuhat kraadi) tuum, mis on tekkinud hilisemal ajal ning millel on tegelikult väga palju keerukam struktuur.

Nagu planetaarududega ikka, siis astronoomid ei ole päris kindlad, et mis täpsemalt selle kuju just selliseks on teinud, kuid välja on käidud idee, et suurema tähe ümber võib tiirelda pisem täht, mis oma gravitatsiooniga tähematerjali kaasa rebib ning huvitava mustrina eemale paiskab. Kuna Kassisilma udu tuum on väga kuum, hele ja pisikene (läbimõõt vaid pool valgusaastat) on seda hobiteleskoopidega väga keeruline täies ilus jäädvustada. Hubble kosmoseteleskoobile on see aga igati jõudumööda ning selle fotot saab ka alt näha.

Kassisilma udu kaugus meist on umbes 3000-3500 valgusaastat ning selle välimise udu läbimõõt umbes 3,5 valgusaastat. Taevas hõlmab see kusagil 1/6 täiskuu ketta suuruse ala. Juhuse tahtel asub Kassisilm vaid mõne nurgaminuti kaugusel niinimetatud ekliptika põhjapoolusest ehk punktist kuhu Päikesesüsteemi planeetide tiirlemistasandi põhjapoolus vaatab. Ühtlasi on see keskmeks, mille ümber meie planeedi põhjataevapoolus (hetkel on selle lähedal Põhjanael) tuhandete ja kümnete tuhandete aastate jooksul näivalt tiirlevat näib.

Täissuuruses: https://app.astrobin.com/u/Astronoomiaklubi?i=b8smn7...

Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, 0,7 reducer, kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 37x240sek+31x360sek+99x10sek), filter L-enhance, monteering EQ6R-PRO, OAG-gideeritud. NINA, Pixinsight, PS

Hubble kosmoseteleskoobi vaade Kassisilma planetaarudu heledale tuumale, mille keskel paistab surev täht.

Orioni tähtkuju ja udud selles

Talvetaevas hakkab õhtuti juba loojuma ning sellega koos võimas Orioni tähtkuju. Allolevas videoklipis on näha, et milline näeb välja Orioni tähtkuju ja selle ümbrus kui selle suunas tulevat valgust teleskoobi abil tundide viisi koguda. Nähtavale tulevad Orioni suur udukogu (M42), Leegi ja Hobusepea udukogud Alnitaki tähe lähistel ja Orioni piirav poolkaarjas Barnardi silmus. See viimane kujutab endast hiiglaslikku vesinikgaasipilve.

Foto ja klipi autor on astrofotograaf Craig Stocks.

Astronoomiaklubi astrofoto: Sigari galaktika (M82)

Ligi 14 tunnise kogusäriga foto keskmes on M82 galaktika Suures Vankris, mida kutsutakse ka kuju tõttu Sigari galaktikaks. Sigar on niinimetatud tähepurske galaktika ehk galaktika, milles käib väga kiire täheteke. Selle põhjustajaks arvatakse olevat Sigari kosmilises mõttes hiljutine möödumine oma M81 (Bode) naabergalaktikast, mis häiris suhtelises gravitatsioonilises tasakaalus viibivat galaktikasisest vesinikgaasi. Selle tulemusel särab Linnuteest umbes kümmekond korda väiksem Sigar sellest viis korda heledamalt ja selle tuum lausa sada korda heledamalt. Selle keskmest ulatuvad punakate niitidena välja kümneid tuhandeid valgusaastaid pikad gaasifilamendid.

Sigari galaktika asub meist "kõigest" 12 miljoni valgusaasta kaugusel ehk siis meie galaktilises lähinaaburskonnas. Fotole on aga punakate kobaratena jäänud ka väga kauged galaktikaparved, mis paistavad selle vasakus ja vasakul üleval servas. Need asuvad meist vastavalt 2,3 ja 3 miljardi valgusaasta kaugusel. Teleskoopi jõudnud valgus lahkus neilt seega ajal kui Maad valitses veel ainurakne elu. Üldse on fotol uduste pallide ja ketastena näha sadu kaugeid galaktikaid.

Fotot näeb täissuuruses koos lisainfoga siit: https://www.astrobin.com/ak486f/

Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD (@f10), kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 195x240sek, gain 120, filter L-Pro, monteering EQ6R-PRO, OAG-gideeritud. NINA, Pixinsight, PS 

Kuuvarjutused ja Maa vari

Astrofotograaf Tim Martin pani ühele fotole kokku 22 aasta jooksul toimunud ja jäädvustatud kuuvarjutused, et visualiseerida täit Maa varju, mis üllatus-üllatus on täiesti ümmargune.

Kuuvarjutus on olukord, kus Kuu tiireldes ümber Maa, liigub läbi viimase poolt heidetud varju. Kuna Maa on ekliptika suhtes kaldu ning kaldu on ka Kuu orbiit Maa ekvaatori suhtes, siis praktiliselt alati liigub Kuu Maa varjust läbi veidi erineva trajektooriga. Nii on meil vahel osalised kuuvarjutused (Kuu vaid riivab varju) ja vahel täielikud kuuvarjutused (Kuu satub kasvõi korraks täielikku varju).

Nädal tagasi oli Ameerikatest nähtav täielik kuuvarjutus, mida kahjuks meie vaadelda ei saanud. Küll aga saame seda selge ilma korral vaadelda juba sügisel 7. septembril.

Euclidi esimesed mosaiigid universumi sügavustest

Möödunud aastal startis Maa lähedasele orbiidile Euroopa Kosmoseagentuuri kosmoseteleskoop Euclid, mis omab väga laia vaatevälja ning üht kõigi aegade suurimat kosmosesse saadetud kaamerat (609 megapikslit). Neid kahte omadust kombineerides on selle ülesandeks kuue aastase missiooni jooksul enneolematus detailsuses üles pildistada ja kaardistada kusagil kolmandik meid ümbritsevast taevast.

Kollasega kolme mosaiigi asukohad ja ulatused terves taevas.

Nüüd on avaldatud üks selle esimesi andmepakette universumi sügavustesse, mis koosneb kolmest mosaiigist. Tänu Euclidi enneolematult teravale kaamerale saab neid mosaiike sadu kordi suurendada ning endiselt näha neilt teravaid kujutisi. Kolmel mosaiigil on näha kokku kusagil 26 miljonit galaktikat, millest enam kui 380 tuhat on juba tehisintellekti ja inimese koostöös kuju järgi liigitatud*. Järgnevate aastate jooksul loodetakse Euclidi abil aga jäädvustada kusagil 1,5 miljardit galatikat, saates iga päev kosmoseteleskoobist Maale umbes 100 gigabaiti andmeid.

Suuremalt: https://euclid.caltech.edu/.../euclid20250319k-euclid...

Suuremalt: https://euclid.caltech.edu/.../euclid20250319g-euclid...

Suuremalt: https://euclid.caltech.edu/.../euclid20250319f-euclid...

Lisaks galaktikatele on Euclidi senistelt fotodelt avastatud umbes 500 tugeva gravitatsiooniläätse kandidaati ehk olukordi, kus galaktikate või nende parvede gravitatsioon toimib otsekui kosmiline lääts, mis selle taga asuvaid kaugemaid galaktikaid suurendab.

All valik Euclidi värsketest mosaiikidest ja nende suurendatud osadele. Fotode kõrvalt leiate lingid lehtedele, kust saab vaadata nende täissuuruses versioone, kuna facebooki pildialgoritmid neile praktiliselt üldse au ei tee.

Erinevad jäädvustatud galaktikad. https://euclid.caltech.edu/.../euclid20250319c-galaxies...

Euclidi poolt jäädvustatud graviatsiooniläätse kandidaadid. https://euclid.caltech.edu/.../euclid20250319b-strong...

*kui keegi soovib aidata Eclidi ja teiste suuremahuliste vaatluste käigus pildistatud galaktikaid liigitada, siis seda saab teha kodanikuteadlatele suunatud projekti raames siin: https://www.zooniverse.org/projects/zookeeper/galaxy-zoo/