Kuidas ühendada mikroskoopiat ja astronoomiat? Mõned nädalad tagasi kingiti ühele meie klubi liikmele mikroskoop, mis lubas ellu viia ühe pikalt mõttes mõlkunud plaani. Selleks oli otsida, leida ja vaadelda mikrometeoriite.
Arvatakse, et Maale langeb igas aastas kusagil 40 tuhat tonni materjali, millest osa moodustavad kusagil kruusatera mõõtu meteoroidid, mis suudavad kilomeetreid sekundis atmosfääri sisenedes tekitada "langevaks täheks" kutsutud nähtuse. Hinnangud erinevad, kuid kusagil 17 tuhat meteoriiti aastas on piisavad suured, et ka lõpuks maapinnani (tõenäoliselt küll veepinnani) jõuda. Selle arvu sisse ei ole aga arvestatud miljoneid ja miljoneid mikrometeoriite, mis igapäevaselt meie ümber taevast alla sajavad.
Mikrometeoriitideks liigitatakse 30 mikromeetrilise kuni 2 millimeetrise läbimõõduga meteoriite. 30 mikromeetrit on 0,03 millimeetrit. Nendest väiksemaid maavälise päritoluga kübemeid võib nimetada juba kosmiliseks tolmuks. On pakutud, et taolist pisimaterjali langeb Maale igas aasta kusagil 5200 tonni, kusjuures mida peenem on materjal seda suurema osa see tervikust ilmselt moodustab.
Pikalt on mikrometeoriite ja kosmilist tolmu otsitud ja leitud pideva lumekattega polaaraladelt, kus meteoriitset materjali sisaldava lume- ja jääkatte vanuse täpne hindamine annab ühtlasi aimu, et mis tempos seda meie planeedile ladestub. Lisaks on neid leitud erinevatest setetest nii maalt kui merest.
Vaid mõned aastakümned tagasi avastati, et mikrometeoriite saab täiesti edukalt leida ka asustatud piirkondadest. Täpsemalt siis katustelt, kus vihmavesi need koos muu tolmu ja sodiga vihmaveerennidesse kannab. Selliselt leitud mikrometeoriidid on üldiselt väga hiljutised (olenevalt katuse vanusest) ja seega kõikvõimalike füüsikaliste ja keemiliste mõjude poolest võrdlemisi puutumata. Leidub päris tõsiseid meteoriidijahtijaid, kes nii professionaalselt kui hobikorras nende otsimise ja kogumisega tegelevad.
Järgides ühe sellise harrastaja õpetust otsustasime ka meie mõne sellise mikroskoopilise kauge külalise oma kodukatuselt üles leida. Selleks tuli vihmaveerennist ja selle ärajooksust koguda mõned peotäied sodi, see kuivatada, sõeluda ning viimaks saadud purust võimsa magneti üles korjata näputäis magneetilist kraami. Seda puru, millest enamus on tõenäoliselt maine või inimtekkeline, ettevaatlikult mikroskoobi all vaadeldes õnnestus meil leida kaks kerajat tera. Kuigi ilma keemilise analüüsita on võimatu väita midagi kindlat, on tegemist ilmselt mikrometeoriitidega, mis millalgi viimase 23 aasta jooksul (siis vahetati katus) taevast alla sadasid. Nende kuju on põhjustatud kuumusest, mis atmosfääri sisenedes need ümaraks sulatas. Nende mõõtmeteks on umbes 0,1 millimeetrit.
All siis mõned fotod meteoriidijahist ja tulemustest. Kavatseme seda kindlasti lähiajal korrata ning parandada oma oskusi neid läbi mikroskoobi pildistades. Silmaga vaadates oli vaatepilt oluliselt parem.
Nende otsimiseks ja tuvastamiseks järgisime soovitusi siit: https://micro-meteorites.com/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar