Veegat ümbritsev tolmuketas on üllatavalt ühtlane

Praegustel sügisõhtutel paistab hämaruse saabudes kõrgel läänetaevas Lüüra tähtkuju heledaim täht Veega. Lisaks sellele, et tegemist on meie taeva neljanda heledaima tähega (Päikese, Siiriuse ja Arktuuruse järel) on Veega ka tõenäoliselt Päikese järel kõige enaimuuritum täht astronoomias. Selle üheks põhjuseks on selle lähedus - vaid 25 valgusaastat. Umbes 14 000 aastat tagasi oli Veega meie taeva põhja polaartäheks ehk nagu Põhjanael on praegu. Tänu Maa pöörlemistelje muutusele ehk pretsessioonile saab ta selleks uuesti umbes 13 tuhande aasta pärast*.

Päikesest on niinimetatud A-tüüpi Veega kusagil 2,1 korda massiivsem ja 2,6 korda suurem, mis tähendab, et see särab ka kuumemalt ja heledamalt. Näiteks pinnatemperatuur on sellel ligi 10 000 kelvinit (Päikese 5600 kõrval) ning koguheleduselt edestab see meie kodutähte koguni poolsada korda. Tegemist ka väga noore tähega, mis kukkus kosmilisest gaasipilvest kokku vaid pool miljardit aastat tagasi ning umbes sama kaua on sellel veel tähekütust järel. Nagu paljud noored tähed, pöörleb ka Veega väga kiiresti. Kui Päikesel kulub ühe pöörde tegemiseks keskmiselt 24,5 päeva, siis paar korda suurema läbimõõduga Veega teeb sama vaid 16,3 tunniga, mis tähendab, et selle ekvaator liigub kiirusega 236 kilomeetrit sekundis. Selle tulemusel on Veega poolustelt tugevalt kokku surutud.

Umbes selline võiks Veega suuruse, kuju ja värvuse poolest välja näha meie Päikese kõrval. Veega lapiku kuju põhjuseks on selle ülikiire pöörlemine, tehes ühe tiiru vaid 16,3 tunniga. Selle ekvaator liigub seetõttu kiirusega 236 kilomeetrit sekundis.

Tänu lähedusele, heledusele, noorusele ja õnnelikule kokkusattumusele, et meie poole vaatab täpselt üks selle poolustest, on Veega olnud pikalt astronoomide huviorbiidis küsimusega, kas selle ümber tiirleb või on parasjagu moodustumas eksoplaneete.

Kuigi Veegat on vaadeldud paljude suurte teleskoopidega, on neist nüüdseks kõige edukam olnud Hubble ja James Webbi kosmoseteleskoopide koostöö. Kui Hubble suudab tähe ümber tiirlevas lapikus ja meie poole vaatavas tolmukettas registreerida valgust, mis peegeldub suitsuosakeste mõõtmetega võrreldavalt materjalilt, siis Webb suudab näha sealse kuni tolmu ja liivatera mõõtu osakeste poolt kiiratavat soojuskiirgust. Kahe observatooriumi liitvaatluste tulemusel võib nüüdseks üsna kindlalt väita, et Veegat ümbritsev tolmuketas on imekspandavalt ühtlane ning vähemalt 1,5 miljardi kilomeetri (10 astronoomilise ühiku) ulatuses tähest ühtegi hiidplaneeti seal moodustumas ei ole. Veega tolmuketta läbimõõt on ligemale 200 astronoomilist ühikut ning näib, et umbes 60 astronoomilise ühiku juures on kettas õrn (fotol tumedam) vahe. Mis seda tekitab, on hekel ebaselge, kuid mingit massiivset hiidplaneeti seal vaatlusega kindlaks ei ole suudetud teha.

Võrdluseks James Webbi vaatlus Lõunakala tähtkujus asuva Formalhauti tähe ümber asuvast tolmukettast, kus arvatavasti moodustuvad hiidplaneedid. Massi ja vanuse suhtes on Formalhaut ja Veega väga sarnased.

Veegat ümbritsev tolmuketas ja selles asuv tumedam pilu. Pilu tekkepõhjust hetkel veel ei teata.

Vasakul Hubble kosmoseteleskoobi vaatlus Veegat ümbritsevast tolmukettast ja paremal vaatlus James Webbi kosmoseteleskoobi poolt. Need mõlemad näitavad, et tõeliselt suuri planeete seal kaugusel 10-100 astronoomilist ühikut (150 miljonit kilomeetrit) moodustumas ei ole. Tegemist on küllaltki üllatava avastusega.

Veegale kauguse, vanuse, temperatuuri ja massi poolest väga sarnane täht on Lõunakala tähtkujus asuv Fomalhaut. Erinevalt Veegast on selle ümber tiirlevast tolmukettast leitud aga mitmeid selgelt tihedamaid piirkondi, mis kahtlustatakse olevat moodustuvad hiidplaneedid. Fakt, et sama ei ole suudetud leida Veega ümbert tekitab arusaadavalt küsimusi, millele hetkel veel vastust ei ole. Aga eks see teebki teaduse huvitavaks.

*Maa pretsessioon ehk pöörlemistelje suuna nihkumine taustatähtede suhtes tuleneb sellest, et Maa ei ole täiuslik sfäär vaid poolustelt lapik geoid, mida Kuu ja Päikese gravitatsioonid ebaühtlaselt mõjutavad. Pretsessiooni võib vaadelda näiteks vurri puhul, mis aeglustades võbelema hakkab. Sarnaselt selliselt käituva vurriga joonistavad Maa poolustelt välja kiirguvad kujutletavad sirged taevasse ringi, mis teeb ühe tiiru umbes 26 000 aastaga. See tähendab ühtlasi, et planeedi taevapoolused ehk punktid, mille ümber näivad taevatähed Maa pöörlemise tõttu tiirlevat, nihkuvad aegade jooksul. Hekel on Maa põhjataeva pooluse lähistel Põhjanaela nime kandev täht, kuid aja jooksul see mõtteline punkt triivib ning umbes 13 tuhande aasta pärast asub sellele punktile heledatest tähtedest kõige lähemal täht Veega. Animatsiooni Maa pretsessioonist vaata alt.