Milline on suurim ja väikseim teadaolev meteoriidikraater Maal?

Planeet Maa suurim kraater või tehniliselt kokkupõrkejälg on Lõuna-Aafrika Vabariigis Johannesburgi lähistel asuv poolkaare kujuline Vredeforti struktuur. Tegemist on umbes kahe miljardi aasta eest tekkinud kraatrist siiani ainsani alles jäänud pinnavormiga, mida vanuse poolest edestab vaid Lääne-Austraaliast avastatud Yarrabubba kokkupõrkejälg (vanus 2,23 miljardit aastat).

Vredeforti kokkupõrkestruktuur orbiidilt. Ammune kuni 300 kilomeetrine kraater on ammu kadunud. Alles on jäänud vaid kokkupõrke tulemusel kalde alla painutatud pinnasekihid, mida erosioon ei ole suutnud kustutada. Foto keskel olevat poolkaarjat mägismaad kutsutakse Vredeforti kupliks.

Vredeforti kuppel lähemalt vaadates. Tegemist on paigaga, kus peitub kusagil pool planeedi kullavarudest.

Vredeforti kraatri tekitas hinnanguliselt 20-25 kilomeetrise läbimõõduga asteroid, mis liikus Maaga põrkudes 20 kilomeetrit sekundis. See tekitas kokkupõrke käigus kuni 300 kilomeetrise läbimõõduga ja 40 kilomeetrit sügava lohu, mis kiirelt peale tekkimist servadest kokku langes ning allasurutud maakoore poolt keskelt uuesti üles lükati. Kusjuures see niinimetatud maatõus oli niivõrd võimas, et sealsed geoloogilised kihid pöördusid ümbritseva suhtes järsu nurga alla. Kunagine hiidkraater on tänaseks täielikult vee- ja tuuleerosiooni ning muude geoloogiliste protsesside poolt ära kulutatud, jättes alles tugevama maa alt välja jääva 25-30 kilomeetrit laia kivimikihi, mida tuntakse tänapäeval Vredeforti kuplina. Selle nimi on veidi eksitav, kuna sisuliselt on tegemist poolkaare kujulise mägismaaga, mille vahel laiutavad orud ja sellest voolab läbi Vaali jõgi.

Vredeforti kuppel koosneb ümbritsevaga nurga all paiknevatest hiiglaslikest kivimikihtidest, mis tänaseks mägedena maapinnast välja turritavad.

Vredeforti kupli moodustavad mäed demonstreerivad selgelt kokkupõrke käigus segi raputatud ja uuesti kivistunud kivimeid ehk bretšasid.

Vredefort algne kraater, geoloogilised kihid ja sealse maapinna tänapäevane tase (sinise joonega). Kollased kihid sisaldavad suures koguses kulda.

Vredeforti kraatri tekitanud kokkupõrget on vabanenud energia osas raske millegiga võrrelda. Öelda, et plahvatus oli sama tugev kui triljoneid tuumapomme, on mõttetu. Kuid näiteks 66 miljonit aastat tagasi dinosauruste ajatu lõpetanud kokkupõrkest, mis tekitas tänapäevases Kesk-Ameerikas Jukatani poolsaarel asuva Chicxulubi kraatri, oli see mitmeid-mitmeid kordi võimsam. Õnneks oli Maa kaks miljardit aastat tagasi teadaolevalt asustatud vaid ainuraksete poolt, mis on taoliste äkiliste ja kindla peale drastiliste muutuste osas vastupidavamad kui hulkraksed.

Mõnes mõttes sarnaselt Chicxulubi asteroidiga, mis lubas Maad dinosauruste asemel valitsema imetajad, võis Vredeforti asteroid lubada teatud suure ajuga imetajatel jõuda praeguse tehnoloogilise tasemeni. Nimelt on enam kui kolmandik Maalt aegade jooksul kaevandatud kullast pärit just Vredeforti struktuuri lähistelt ning hinnanguliselt pool planeedi kullavarudest on veel seal peidus. Kuld on teatavasti olnud ja on ilmselt ka tulevikus asendamatu metall elektroonikas. Põhjus miks seal leidub nii palju kaevandatavat kulda on otseselt tänu Vredeforti kokkupõrkele, mis murdis sealsed geoloogilised kihid nurga alla ning need mattis. Horisontaalselt paiknedes oleks erosioon sealse kulla lihtsalt tolmuks lihvinud ning veega merre kandnud. Eelmainitud kihtide (Witwatersrand) kalle maa sügavusse on põhjuseks miks sealsed kullakavandused on ka sügavaimad maailmas ulatudes tänaseks rekordiliselt nelja kilomeetri sügavusele.

Maailma väikseima teadaoleva kraatri sünnilugu on veidi hilisem ja tänapäevasem. Avastati see 23. aprilli 2013 Saksamaa Braunschweigi linnas elava Erhard Seemanni poolt, kes leidis hommikul oma ukse eest kivisillutiselt sinna killustunud ja osaliselt pubristunud kivi.

Braunschweigi meteoriit vahetult peale avastamist.

Braunschweigi meteoriit samanimelises riiklikus loodusmuuseumis.

Lähemal uurimisel selgus, et tegemist oli niinimetatud hariliku kondriidiga ehk suhteliselt levinud kivimeteoriidiga. Kokkupõrke hetkel võis see kaaluda kusagil 1,3 kilogrammi ning kukkunud oli see sinna vabalangemisega (250km/h). Kokkupõrget oli kuulnud Seemanni naaber kell 2:10 öösel, kui tugevale vihinale olevat järgenud pauk. Meteoori langemine suudeti ka 160 kilomeetri kaugusel asuvast Vechta linnast veebikaamerale jäädvustada.

Peale kivikildude ettevaatliku kokkukorjamist jäi kokkupõrkest alles umbes 7 sentimeetrit lai ja 3 sentimeetrit sügav kraater, mida võikski nimetada Braunschweigi kraatriks. Teadaolevalt on see väikseim dokumenteeritud meteoriidikraater maailmas. Braunschweigi meteoriit ehk selle suuremad leitud killud on kõigile vaatamiseks väljapanekul Braunschweigi riiklikus loodusmuuseumis.

Kõige väiksemad teadaolevad kraatrid või kokkupõrkejäljed pärinevad aga Kuult Maale toodud kivimitest. Kuna Kuul puudub atmosfäär, siis on Kuu pind, sealsed kivid ja isegi mikroskoopilised liivaterad on miljardite aastate jooksul kaetud igas mõõdus kokkupõrkejälgedega. Näiteks neli aastat tagasi Chang'e 5 missiooni poolt Kuult äratoodud kuupinnase ehk regoliidi hulgast on avastatud suuremate kokkupõrgete käigus moodustunud pisikesi klaaskuulikesi, mis on omakorda kaetud vaid mõni mikron (tuhandik millimeetrit) laiade "kraatritega". Need on tekitanud sisuliselt tolmuterade poolt, mis on liikunud kümneid kilomeetreid sekundis.

Apollo 12 missioonidega Maale toodud 34 kilogrammi kuukivide hulgas avastati üks pisikene oliviinitera, mille pinnal oli selgelt näha 10 mikronit lai mikrometeoriidikraater. Juuksekarva paksus on umbes 60 mikronit.

Mikrometeoriidikraatrid Hiina Change'e 5 poolt Maale toimetatud klaaskuulikeste pinnal. Juuksekarva paksus on umbes 60 mikronit.