Apollo missioonide süvakosmosekõnnid

Hetkeseisuga on kosmoses "kõndinud" ehk kosmoselaevast või -jaamast väljaspool tegutsenud 265 inimest. Neist osad on seda teinud korduvalt ning enim kosmosekõnde on kogunenud kosmonaut Anatoli Solovjevi nimele, kes on 16 korral veetnud skafandriga kosmoses kokku 82 tundi 22 minutit. Esimese kosmoses kõndinud või õigemini seal hõljunud inimese au kuulub Nõukogude Liidu kosmonaudile Aleksei Leonovile (märts, 1965) ning viimased kaks kosmosekõndijat Jared Isaacman ja Sarah Gillis, said alles käesoleva aasta septembris esimesteks, kes on seda teinud eraettevõtte kaudu (SpaceX Polaris Dawn missioon)*. Arvata on, et tänu just eraettevõtete poolt pakutavate kosmoselendude sagenemisele hakkab kosmosekõdijate arv lähiaastatel kiiresti kasvama ning mingil hetkel ei ole see enam niivõrd eriline saavutus kui alles paarkümmend aastat tagasi.

Kui lõviosa kosmosekõndidest on toimunud Maa lähiorbiidil (kosmosejaamad, kosmosesüstikud), siis mõned neist on aset leidnud ka maises mõttes süvakosmoses. Nimelt loetakse kosmosekõndide hulka ka niiöelda kuukõnnid ehk need korrad kui Apollo missioonide astronaudid kuumaandurist väljaspool meie kaaslase pinda uurisid. Kuue kuumaandumise jooksul käis sellisel avastusretkel kokku 12 astronauti. Kui Apollo 11 välja arvata, siis väljuti maandurist Kuu pinnale 2-3 korda missiooni kohta ning Apollo 17 (viimane kuumissioon) astronaudid Gene Cernan ja Harrison Schmitt veetsid kumbki Kuu pinnal kolme kuukõnniga kokku rekordilised 22 tundi ja 2 minutit.

Kui kuukõnde teavad kõik, siis tegelikult sooritasid kolme viimase Apollo missiooni astronaudid ka kolm niinimetatud süvakosmosekõndi, mis on siiani jäänud viimasteks omasugusteks.

Esimene selline leidis aset Apollo 15 missioonil, kui Kuu juurest oli juba asutud tagasiteele Maa suunas. Apollo 15 oli esimene kuumissioon, mis kandis teenindusmooduli küljes niinimetatud teadusinstrumentide moodulit (Scientific Instrument Module - SIM), mis koosnes panoraamkaamerast, gammakiirguse spektromeetrist, kaardistuskaamerast, kõrgusemõõdikust ja massispektromeetrist. Kuna digitaalseid kaameraid toona veel ei olnud, jäädvustasid need fotosid spetsiaalsele filmile, mis tuli teenindusmooduli küljest enne Maale jõudmist ära tuua. Teatavasti naasesid Apollo missioonidest tervelt Maale vaid juhtmoodulid. Teenindusmoodulid, mis varustasid astronaute muuhulgas elektri, hapniku, vee ja sidega, põlesid Maa atmosfääri sisenedes lihtsalt ära.

Apollo 15 teenindus- ja juhtmoodul Kuu orbiidil. SIM ehk Scientific Instrument Module paistab selle küljel. Foto on tehtud Kuu pinnalt naaseva maanduri aknast.

Alfred Worden esimesel süvakosmosekõnnil.

Vaadates tagasi luugi poole olevat Worden näinud James Irwini taustal sellist vaatepilti.

Niisiis, kui Apollo 15 asus koduplaneedist veel 317 tuhande kilomeetri kaugusel, väljus juhtmooduli luugist selle piloot Alfred Worden, kelle ülesandeks oli eelmainitud filmikassetid teenindusmooduli küljes ära tuua. Selleks pidi ta sisuliselt käsi-üle-käe ronima umbes 9 meetrise teekonna mööda teenindusmooduli külge. Ja seda kolm korda. Teda aitas selle juures kuumooduli piloot James Irwin, kes oli poolenisti luugist väljas ning jälgis, et Wordeni turvaköis kuhugi ei takerduks. Samuti oli tema ülesandeks kassetid Wordenilt vastu võtta. Kolmas astronaut, missiooni komandör David Scott, oli samal ajal skafandriga juhtmoodulis ning pakkis kassetid ettenähtud kohta ära.

Kui Maalt soovitati Wordenile, et ärgu ta kiirustagu (ta pulss küündis kohati 130 löögini minutis), vastas mees, et ta naudib kogemust. Tervet kosmosekõndi jälgiti vastava TV-kaamera abil juhtimiskeskuse poolt, kuid Wordenil ei olnud kaasas ühtegi fotokaamerat, millega vaadet jäädvustada. Ta kirjeldas, et juhtmooduli luugist välja ulatuva Irwini taustal paistis hämmastavalt kaunis Kuu ning kui tal õnnestus ühel hetkel teenindusmooduli küljel "püsti seista", sai ta korraga vaadata nii Maad kui Kuud kaugusest - vaatepilt, mida keegi ükski inimene enne teda ei olnud sellel hetkel näinud. Kokku kestis toonane kosmosekõnd 39 minutit ja 7 sekundit.

Apllo 17 kosmosekõnni ajal pildistatud Maa.

Apollo 17 ja Ronald Evans. Astronaudi kõrval on näha äratoodavat filmikasseti.

Sarnased süvakosmosekõnnid leidsid aset ka Apollo 16 ja Apollo 17 missioonidel, kui vastavalt astonaudid Thomas Mattingly ja Ronald Evans tõid juhtmooduli küljest ära väärtuslikud filmikassetid. Nende kosmosekõnnid võtsid aega üle tunni. Võimalik, et astronaudid nautisid seda kogemust veidi liiga palju ja venitasid ülesandega meelega kauem kui pidanuks.

*SpaceX-i Polaris Dawni missioon oli eriline veel selles osas, et kosmosekapsli orbiit ulatus Maa pinnast ühel hetkel 1400 kilomeetri kaugusele. Viimati käisid inimesed nii kaugel 1972. aasta detsembris Apollo 17 missiooniga.