Taevast külastab komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan-ATLAS)

Lõunapoolkera koidutaevas on viimaks hästi vaadeldavaks/pildistavaks muutunud komeet tähisega C/2023 A3 (Tsuchinshan-ATLAS). Paari päeva pärast saavutab see Päikesele lähima punkti ehk periheeli ning oktoobri teises pooles peaks see kõigi eelduste kohaselt nähtavaks muutuma meie poolkera õhtutaevas. Kui komeet vahepeal ei lagune, võib sellest saada üks viimaste aastate heledaim sabatäht.

Komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan-ATLAS) avastati juba eelmise aasta alguses kui see asus Päikesest umbes miljardi kilomeetri kaugusel. Tänu selle planeetide tiirlemistasandi suhtes nurga all olevale trajektoorile, mida saab kõige ilmekamalt vaadata videoklipist kommentaarides, asub see hetkel ekliptika "all" ning on seega vaadeldav vaid lõunapoolkeralt vahetult enne päikesetõusu. 27. septembril saavutab see Päikesele lähima punkti (58 miljonit kilomeetrit) ning 14. oktoobril Maale lähima punkti (70 miljonit kilomeetrit ). Umbes samal ajal muutub see vahetult peale päikeseloojangut vaadeldavaks madalal meie läänetaevas (Maokandja tähtkuju alumises servas), kus seda peaks umbes nädala jooksul näha olema isegi silmaga. Edasi kaugeneb komeet meist ja Päikesest, muutudes üsna kiiresti üha nõrgemaks. Binokli ja teleskoobiga peaks seda olema võimalik vaadelda veel nädalaid ja kuid hiljem.

Yuri Beletsky foto Tšiilist.

Lucy Yunxi Hu foto(d) komeedist C/2023 A3 (Tsuchinshan-ATLAS) Austraaliast.

Sarnaselt asteroididele kujutavad komeedid endast Päikesesüsteemi planeediloomest üle jäänud materjalist kokku kleepunud ja tavaliselt kuni mõnekilomeetrise läbimõõduga taevakehasid. Erinevalt kivistest või metallilistest asteroididest koosnevad Päikesesüsteemi külmematel äärealadel moodustunud komeedid suuremas osas erinevatest jäädest (vesi, metaan, ammoniaak), mis on segatud tolmu ja peenema kiviklibuga. Seetõttu kasutatakse nende kirjeldamisel tihtipeale "määrdunud lumepalli" võrdlust.

Valdav osa komeetidest tiirleb Päikesest tuhandeid ja kümneid tuhandeid kordi kaugemal kui Maa, moodustades seal hõreda Öpik-Oorti pilveks nimetatud koosluse. Seal enamasti segamatult ja võrdlemisi ringikujulistel orbiitidel liikuvad jääkamakad võivad aeg-ajalt toimuvate lähedaste möödumiste käigus sattuda sellisele väljavenitatud trajektoorile, mis toob nad ajutiselt Päikesesüsteemi sisealadesse. Päikesele lähenedes hakkab jäine komeedimaterjal päikesekiirguse mõjul sublimeeruma ehk muutuma tahkest otse gaasiliseks. Selle tulemusel moodustub tavaliselt vaid mõnekilomeetrise läbimõõduga komeedituuma ümber kümneid ja isegi sadu tuhandeid kilomeetreid lai gaasiline kest ehk kooma.

Päikesele veelgi lähemale kukkudes hakkab võimas tahevalgus sõna otseses mõttes seda gaasikesta endast eemale lükkama ning komeedile venib miljoneid kilomeetreid pikk ioonsaba, mis olenemata liikumissuunast osutab alati Päikesest eemale. Lisaks jääb komeedist maha olenevalt selle liikumissuuna muutusest kõverdunud tolmusaba. Peale suhteliselt kiiret silmust ümber Päikese pillutatakse veidi väiksemaks auranud komeedid jälle tagasi Päikesesüsteemi kaugematesse aladesse, kust need võivad naasta kümnete, sadade, tuhandete või isegi miljonite aastate pärast. Mõned ei naase kunagi. C/2023 A3 puhul ei olda veel kummaski kindel.

Vahel kiputakse fotodel komeete segi ajama meteooridega, mis on Maa atmosfääris loetud sekunditega ära põlevad kivikesed. Planeetidevahelises ruumis ringi rändavad komeedid ripuvad aga taevas nädalaid või kuid.