Saturni vastasseis 2024

Eile (8. septembril) jõudis rõngastatud gaasihiid Saturn Maaga vastasseisu ehk planeet säras astronoomilisel keskööl (suveajal umbes pool kaks) otse lõunas. Ühtlasi saabus ja tegelikult veel saabub parim aeg selle õhtutaevas vaatlemiseks.

Vastasseis tähendab sellist olukorda, kus Päikese poolt vaadates asuvad kaks planeeti (antud juhul Maa ja Saturn) enam-vähem täpselt ühes sihis. Ehk siis Maalt vaadates tõuseb Saturn 180 kraadi Päikesest teisel pool lõunakaares oma kõige kõrgemasse punkti (kulminatsiooni) öö kõige pimedamal ajal. Mõnikord väidetakse, et vastasseisude ajal on ka kahe planeedi omavaheline kaugus aasta kõige lühim. Kuigi planeetide orbiitide mõngingase loberguse tõttu ei vasta see tehniliselt tõele, võib nii tinglikult öelda küll. Saturn on meist hetkel "vaid" 8,66 astronoomilise ühiku ehk 1,3 miljardi kilomeetri kaugusel. Valgusel kulub sellise vahemaa ületamiseks 73 minutit.

Et Saturn liigub ümber Päikese aeglasemalt kui Maa, leiavad taolised vastasseisud aset igal aastal umbes kaks nädalat hiljem. Eelmisel aastal jõudis see kätte näiteks 27. augustil. Kuna Päikesesüsteemi planeetide tiirlemistasandi (ekliptika) nurk muutub põhjapoolkeral asuvate vaatlejate jaoks kuni talvise pööripäevani üha järsemaks, tähendab see ühtlasi, et Saturni üha hiljem aset leidva vastasseisu ajal asub planeet meie jaoks taevas ka silmapiirist üha kõrgemal. Eelmisel aastal oli see augusti lõpus näiteks 19 kraadi. Sellel aastal juba 23 kraadi. Mida kõrgemal planeet asub, seda õhemat kihti atmosfäärist peab selle valgus meieni jõudmiseks läbima ning seda selgemalt saab seda vaadelda.

Austraalia astrofotograaf Niall MacNeilli fotod Saturnist aastatel 2018-2024

Saturni kõige tuntumaks eripäraks on otseloomulikult selle võimas rõngasüsteem, millele Päikesesüsteemist võrdset ei leia (kuigi rõngad on mingil määral olemas kõigil gaasihiidudel) ning mille servast servani küündimiseks tuleks ritta panna 20 Maad. Kusjuures paksust on neil keskmiselt vaid paarkümmend meetrit. Küll aga ei tasu sellel hooajal loota selle rõngaid väga hästi näha. Asi selles, et sarnaselt Maaga on Saturn oma tiirlemistasandi suhtes suhteliselt suure kalde all ning planeedi peaaegu 30-aastase tiiru jooksul ümber Päikese muutub oluliselt selle ja selle rõngaste Maalt vaadeldav nurk. Sellel aastal paiknevad Saturni rõngad meie jaoks vaid umbes nelja kraadise nurga all, paistes teleskoobis heleda planeeti läbiva kriipsuna. Järgmisel aastal muutuvad need aga praktiliselt nähtamatuks.

Saturni rõngaste hooajaline "kadumine" ja taasilmumine valmistas omal ajal palju peavalu teleskoobipioneerist astronoomile Galileo Galileile, kes kirjeldas neid kui planeedi "kõrvu", mis kord kahanevad, kaovad ja kasvavad. 1655. aastal, 13 aastat peale Galileo surma, mõistatas esimese inimesena nende olemuse lahti Hollandi astronoom Christiaan Huygens. Tema auks nimetati ka sajandeid hiljem sond, mis 2005. aastal osakesena Cassini-Huygensi missioonist Saturni hiidkuul Titanil maandus.

Teleskoobis paistab Titan üsna hõlpsasti Saturni kõrval veidi punaka täpina ning vastavalt teleskoobi võimekusele ja vaatlusolude sobivusele võib näha ka selle järgmiseid suurimad kuid Rhead, Dionet, jääkuud Enceladust ja Thethyst. Nende õhtust-õhtusse muutuva suhtelise asukoha kindlaks tegemiseks on eelnevalt soovitatav planeedi ümbrust uurida mõnes planetaariumiprogrammis nagu näiteks Stellarium. Muidu on oht need mõne suvalise taustatähega segi ajada. Kokku on Saturnil lausa 146 teadaolevat kuud, kuigi neist pisemaid võid pigem võrrelda asteroididega.

Kuigi vastasseisu hetk on möödas, ei ole midagi tähtsat maha magatud. Jah, planeetide omavaheline kaugus hakkab nüüdsest suurenema ning selle näiv heledus kahanema, aga need muutused on väga aeglased. See-eest tõuseb Saturn meie taevas üha varem, mis tähendab, et oma öise kõige kõrgema positsiooni saavutab see samuti varem. Järgmisel päeval vara ärkama pidavate inimeste jaoks tähendab see ju tegelikult head uudist. Öötaevasse jääb Saturn kuni järgmise aasta veebruari lõpuni.

Kui nüüd küsida, et kuidas Saturni õhtutaevas üldse ära tunda, siis selleks on paar nippi. Esiteks tasub endale nutitelefoni lisada mõni planetaariumiprogramm, nagu näiteks Stellarium. Teiseks leiab Saturni südaöö ajal enam-vähem otse lõunast paarikümne kraadi kõrguselt, kus see paistab nagu üks hele täht. Erinevalt aga tähtedest see eriti ei vilgu. Asi selles, et erinevalt tähtedest, mis paistavad meile sisuliselt punktvalgusallikatena, on planeetidel teatav nurkläbimõõt. Hetkel saab Saturni leidmiseks kasutada ka Pegasuse ruuduks kutsutud asterismi abi. Nimelt paistab see ruudu kahe läänepoolsema tähega samal sirgel, umbes 20 kraadi madalamal Veevalaja tähtkuju servas.

Jupiteri vastasseisuni on veel kolm kuud aega, kuid vaadelda tasub seda koos Saturniga sellegipoolest. Eriti unetute taevavaatlejate jaoks tõuseb see vastu hommikut lausa 46 kraadi kõrgusele ning isegi binoklis on näha selle nelja suurimat kuud ning pisem teleskoop paljastab selle tume-heledad gaasivöödid. Lisaks paistab Jupiterist paarkümmend kraadi ida pool silmnähtavalt punakas planeet Marss, mille vaatlemiseks tasub binokli asemel teleskoop õuele tirida.

Head vaatlemist!