Perseiidid 2024

Järgmise nädala alguses tipneb taaskord see iga-aastane taevane vaatemäng, mida tuntakse Perseiidide meteoorivoolu all. Kuigi Perseiidide kõige rikkalikum õhtu jõuab kätte 12. -13. augusti öödel, võivad mõned tähelepanelikumad taevavaatlejad olla juba viimastel õhtutel märganud, et öötaevas on "langevaid tähti" tavapärasest tihedamalt. Mõne päeva pärast võib neid seal kohata juba kuni paarkümmend tükki minutis, millele aitab sellel aastal kaasa segava kuuvalguse puudumine öötaevast.

Nii nagu enamus meteoorivoole, on ka Perseiidide päritolu lähedalt seotud komeedi või siis vähemalt selle ülejääkidega. Need enamasti Päikesesüsteemi külmadelt äärealadelt pärit mõnekilomeetrise läbimõõduga jääst, lumest ja tolmust taevakehad satuvad vahel Päikesele lähemale, kus need hakkavad soojuse ja päikesetuule mõjul aurustuma ja murenema. Kõige suuremad komeedid moodustavad sellel ajal miljoneid kilomeetreid pika saba, mida on aeg ajalt taevas ka silmaga näha. Üks tuntumaid taolisi sabatähti on näiteks Halley komeet, mis külastas meie naabruskonda viimati 1986. aastal ja mida saab uuesti näha 2061. aastal suvel.

2016. aasta Perseiidide tähesadu jäädvustatud USA Tahoe järve kaldalt. Foto: Tony Fuentes.

Kaks pika säriajaga fotot 2020. aasta Perseiididest. Vasakpoolne foto on jäädvustatud Tšehhis väga pimedast taevast astrofotograaf Petr Horaleki poolt. Parempoolne aga umbes samal ajal Slovakkias oluliselt valgusreostatumast taevast fotograaf Tomas Slovinsky poolt.

Iga uue orbiidiga, mille vahele võib jääda sajandeid või terveid milleeniume, kaotab komeet osa oma materjalist. Kui jääst ja lumest moodustunud veeaur hajub hõredate molekulidena kosmosesse, siis ülejäänud enamasti tolmust ja kruusatera suurustest tükkidest koosnev rusupilv jääb tiirlema komeedi senisel orbiidil, täites viimaks selle täies pikkuses. Kui Maa satub Päikese ümber tiireldes mõnd sellist komeedi poolt jäetud rusupilve läbima, ongi meil nähtav meteoorisajuks nimetatav loodusnähtus.

Perseiidide puhul põrkume me iga aasta augustis rusupilvega, mille jättis meie teele komeet nimega Swift–Tuttle. See 26 kilomeetrise diameetriga komeet avastati Lewis Swifti ja Horace Parnell Tuttle poolt 1862. aastal ning viimati võis seda meie taevas näha 1992. aastal (järgmine 2126. aastal). Meile vaatemängu pakkuvad meteoorid jättis see enda küljest maha küll ilmselt kusagil tuhatkond aastat tagasi toimunud Päikesele lähenemise käigus.

Üheks Perseiidide omapäraks teiste meteoorivooludega võrreldes on selle "langevate tähtede" suhteliselt suur kiirus. Nimelt sisenevad need meie atmosfääri kihutades keskmiselt 59 kilomeetrit sekundis. Mõeldes, et Maa tiirleb ümber Päikese kiirusel "vaid" 30 kilomeetrit sekundis, jääb nõnda suur arv esmapilgul arusaamatuks. Asi on selles, et komeet, mille küljest need tükid pärit on, tiirutab ümber Päikese vastupidises suunas ning kiirused liituvad. Seega on mõnes mõttes Perseiidid otsekui kosmilised kuulid, millele me omakorda veel suurema kiirusega otsa sõidame.

Viljam Takise foto perseiididest 2020. aastal Astronoomia suvepäevadel Nakatu turismitalus.

Astrofotograaf Petr Horáleki fotomotaaž 2018. aasta Perseiididest Solvakkias asuva Kolonica observatooriumi kohal. Fotole on kokku pandud kusagil 400 meteoori langemine, millelt joonistub selgelt välja ka Perseiidide radiant Perseuses.

Meteoorivoolu nimi tuleneb tähtkujust, millest sellel ajal langevad meteoorid näivad pärinevat ehk teise sõnaga radiandist - Perseuse tähtkujust. Samas täpselt selle suunas pole mõtet meteoorivoolu nautides vaadata, kuna siis võivad osad langevad tähed märkamatuks jääda. Tasub vaadata natukene kõrvale. Igatahes selleks aastaks ennustatakse Perseiidide tiheduseks umbes 100 lasku tunnis (ideaalsete vaatlustingimuste puhul). Kui eriti veab, siis võib liivaterade hulka ära eksida ka mõni suurem kivikene, mis taevasse eriti muljetavaldava juti künnab. Midagi drastilisemat pole neist aga karta.

Nagu traditsiooniks on saanud, siis Perseiidide kõige vaatemängulisema perioodi ajal leiab kusagil Eestimaa nurgas aset astronoomiale ja selle huvilistele pühendatud suurüritus. Sellel aastal kannab see nime Astronoomiafestival 2024 ja selle toimumispaigaks on võrdlemisi pimeda taevaga Ristna sadam ja külalistemaja (Harjumaal, Lääne-Harju vallas). Festival algab juba sellel reedel (9. august) ja kestab kuni järgmise nädala teisipäevani. Ürituse kavast leiab hulgaliselt populaarteaduslikke loenguid, ühiseid teleskoobivaatlusi, muusikalisi etteasteid ja palju muud. Üritus sobib igale vanusele ja on mõeldud nii juba pikemalt astronoomiast huvitanutele, kui ka neile, kes taevastele objektidele alles hiljaaegu mõtlema on hakanud.

Lisainfo, kava ja registreerimine: https://festival.astronoomia.ee/

Tuntumaid meteoorivoole (sulgudes meteooride keskmine arv tunnis)

• Kvadrantiidid - Jaanuri algus (60-200)
• Lüriidid - Aprilli teine pool (18)
• Eeta-akvariidid - Mai algus (40-85)
• Delta-akvariidid - Juuli lõpp (16)
• Perseiidid - Augusti keskpaik (100)
• Drakoniidid - Oktoobri esimene pool (muutlik)
• Orioniidid - Oktoobri lõpp (25)
• Leoniidid - Novembri keskpaik (20-200)
• Geminiidid - Detsembri keskpaik (120)