Juhtub võrdlemisi harva, et mõne siin lehel avaldatud kuu- või planeedifoto kohta ei ilmuks vähemalt üht-kaht kommentaari stiilis "Miks tähti näha pole?" või "Kus on tähed? Feik!". Ainus lohutus on, et mujal facebookis näivad taolised pseudoskeptilised kommentaarid olevad pigem reegliks. Eriti ohtralt kohtab neid siis kui pildis on mõni Apollo mehitatud missioonilt pärinev foto Kuu pinnalt. Tähtede puudumine Kuul tegutseva astronaudi kohal paistvast tintmustast taevast on saanud omamoodi pähetaotud stampargument, mis (järelikult?) peaks selle esitaja arvates tõestama, et kuulennud on mega-eelarveline lavastus, kus filmigrupp lihtsalt unustas kollektiivselt tähtede olemasolu.
Riskides tüüdata meie neid liikmeid, kes elus kasvõi natukenegi fotograafiaga (nutifotograafia ei loe) kokku puutunud, kordame siis selle asja veelkord üle.
Põhjus miks fotodel heledatest Päikesesüsteemi objektidest või nende pindadest taustal tähti näha ei ole, tuleneb neid jäädvustavate kaamerate tööpõhimõttest. Kui kõrvuti on suure heledusega ja väikese heledusega objekt, siis tuleb pilti tehes valida, et kumba objekti soovitakse võimalikult detailselt jäädvustada. Seda saab teha valides vastava filmi/digitundlikuse (ISO) või tõstes ja langetades säriaega. See viimane on aeg, mille jooksul kaamera katik on avatud ning valgus saab langeda filmile või fotosensorile (uuematel digikaameratel sh nutitelefonide kaameratel füüsiline katik puudub).
Toome lihtsa näite. Kõrvuti on kaks väga erineva võimsusega sisselülitatud hõõgpirni* ning fotograafi ülesandeks on jäädvustada võimalikult detailselt ja korraga nende hõõgniite. Jäädvustamaks võimsamat (ütleme 100w pirni) tulikuuma ja seega väga eredat hõõgniiti peab fotograaf langetama kaamera tundlikkust ja/või säriaja vahemikku mingi väärtuseni. Seda tehes avastab fotograaf, et selliste seadetega ei jäädvustu madalama heledusega pirni (ütleme 10w) hõõgniit üldse fotole. Mida teha? Kui ta nüüd otsustab, et tõsta tuleb tundlikkust ja/või säriaega, seisab ta uue probleemi ees. Väiksema võimsusega pirni hõõgniit ilmub fotole, kuid võimsam pirn on fotole jäänud täielikult ülevalgustatuna ning sellega koos on kadunud igasugune lootus eristada selle keskel asuvat filamenti. Nokk-kinni saba-lahti olukord.
Nagu aru võib saada, siis antud analoogias võib võimsamaks pirniks pidada näiteks Kuud või selle pinda ning nõrgemaks valgusallikaks kaugeid tähti. Kusjuures seda, et Kuud ja tähti on väga raske korraga fotole jäädvustada, võib igaüks omal käel ja kaameral öötaevast järele proovida. Korraga muidugi saab, aga kes seda valgeks ülevalgustatud palliks muutunud Kuud tähtede esiplaanil ikka vaadata tahab.
Siinkohal peaks mainima, et tänapäevastel digikaameratel ja nutitelefonidel on reeglina olemas niinimetatud HDR (High Dynamic Range) funktsioon, mis on mõeldud just taolise probleemi leevendamiseks. Seda funktsiooni kasutades teeb fotokas üheainsa foto asemel tegelikult kaks kuni mitu erinevate seadetega fotot ning liidab need tarkvaraliselt ja automaatselt üheks kokku. Nii üritab see vältida olukorda kus näiteks ebaühtlaselt valgustatud toas pildistades jääb mõni pimedam toanurk fotol liiga tumedaks. Samal viisil Kuud pildistades võib täitsa võimalikuks osutuda liit-foto, kus koos on tumedate pinnavormidega Kuu ja heledamad taustatähed. HDR fotosid saab edukalt valmistada ka nii-öelda käsitsi vastavate programmide abil. Apollo missioonide ajal kasutatud filmikaameratel muidugi HDR-funktsioon puudus ning tänapäevaste digikaameratega varustatud sondide puhul seda üldiselt ei kasutata (sest taustatähtede nägemine on pigem esteetika kui teadus).
Korraks ennetaks ka küsimust selle kohta, et kuidas me siis ikkagi silmadega saame korraga näha taevas Kuu pinnavorme ja selle lähedal asuvaid heledamaid tähti. Lühike vastus oleks, et meie silmadel ja nende poolt edastavat pilti töötleval ajul on palju uhkem riist- ja tarkvara kui kaameratel. Veidi detailsem seletus hõlmaks ettekujutust, et selle asemel, et teha ühe kindlate seadetega foto tervest vaateväljast, suudavad meie silmapõhjas asuvad valgustundlikud närviretseptorid mingis mõistlikus vahemikus ja vastavalt olukorrale kasutada iseseisvaid "seadeid". Mõnes mõttes on seega meie ja paljude teiste loomade silmad ühed tuntud universumi parimad HDR kaamerad.
Terve selle võib-olla liiga pikaks veninud teksti algideeks oli näidata allolevat fotot Saturni hiidkuud Titanist. Cassini sondi poolt jäädvustatud (mitte HDR) fotol on selgelt näha taustatähed ning kogu vaatepilt näib esmapilgul eelnevalt kirjutatule risti vastu rääkivat. Seda hetkeni kuni mõista, et antud juhul ei ole Titan mitte valgustatud heleda Päikese poolt, vaid see asub oma hiiglasliku emaplaneedi varjus ning on tegelikult väga tuhmilt valgustatud planeedi rõngastelt peegeldunud valguse poolt. Tänu sellele pidi Titani pildistav Cassini sond valima oma kaamerale sellised seaded, mida kasutades jäid fotole korraga ka taustal asuvad tähed. Foto on taas-töödeldud niinimetatud kodanikuteadlase Jason Majori poolt.
*noorematele lugejatele infoks, et enne seda kui meie valgustus suuremas osas palju energiatõhusamatele LED-valgustitele kolis, oli maailm valgustatud peamisel hõõgpirnide poolt. Sellistes pirnides andis valgust tuhandete kraadideni kuumutatud volframist filament ehk eestipäraselt hõõgniit. Teatud valdkondades kasutatakse neid siiani.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar