Augustitaevas 2024

Pimedus naaseb

Viimane tõeliselt soe ja selge suvekuu on oma nime saanud Vana-Rooma keiser Augustuse järgi, kes olla just sellel ajal enda kõige kuulsusrikkamad vallutused täide viinud. Rahvasuus tuntakse seda aga eelkõige lõikuskuu nime all ehk ajana mil koristada vilja ning vaikselt pimeda sügise ja talve saabumiseks valmistuda. 

Taevavaatleja jaoks tähendab august, et viimaks hakkab tähistaevas ennast meie laiuskraadidel peaaegu täies hiilguses näitama. Kuu viimasel nädalal asenduvad näiteks nii-nimetatud astronoomiliselt valged ööd (Päike asub mitte rohkem kui 18 kraadi põhjahorisondi all) paar tundi kestvate täiesti pimedate öödega.

Selle mõne kuuga, mil me oleme öösiti näinud vaid üksikuid heledamaid tähti on tähistaevas päris palju muutunud, kuna oleme vahepeal läbinud peaaegu veerandi orbiidist ümber Päikese. Selle muutuse ilmekaimaks näiteks on, et kui mai kesköödel paistis otse lõunas Neitsi tähtkuju, siis augusti keskpaigaks on selle koha üle võtnud Veevalaja ja Kaljukits. Neitsi loojub läänehorisondi taha juba enne pimeduse saabumist.

Elevandi londi udukogu (IC 1396) Kefeuse tähtkujus asub meist umbes 2400 valgusaasta kaugusel ning ulatub laiuselt sadakond valgusaastat. Nagu selle alumises servas nähtav elevandi lonti meenutav moodustis on terve udu täidetud pisemate piirkondadega, kus tolm ja gaas tähtedeks kukub. Terve udu paneb helendama peaaegu selle keskel asuv sinine ülihiidtäht HD 206267. Fotol udu vasakus servas paistab täht nimega Mu Cephei või Hercheli Garneti täht. Tegemist on punase hüperhiiuga, mille mõõtmeid Päikesesüsteemis võib võrrelda Saturni orbiidi ulatusega.

Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Sharpstar EDPH61 III, ZWO ASI071MC pro

Teistest juba varasügiseste tähtkujude alla liigituvatest tähemustritest näeme augustis lõunakaares Delfiini, Pegasust, Kalu, Kilpi, Luike, Kotkast, Lüürat ja kolme viimase vahele jäävaid minitähtkujusid Rebast ja Noolt. Otse pea kohale tõuseb Kefeus ning ida poolt paistavad juba peaaegu talvised Andromeeda, Kassiopeia, Perseus ja Veomees.

Linnutee ulatub soojadel augustiöödel edela-kirde suunal üle meie peade. Kuigi selle olemuse kohta on läbi ajaloo välja käidud tõenäoliselt tuhandeid loomislugusid ja müüte, teame nüüdseks, et tegemist on meie enda kodugalaktikaga, millest oma perspektiivi tõttu oleme sunnitud serviti läbi vaatama. Selle helendav triip on miljardite kaugete tähtede kollektiivne müriaad. Vahel on huvitav ja ka valgustav mõelda, et ükski iidne müüt ei tulnud sellele lihtsale ja ilusale tõele ligidalegi.

Augusti teises pooles muutuvad meie jaoks hästi vaadeldavaks Linnutee ribas asuvad hajusparved, udukogud ja planetaarudud. Neist viimased kujutavad endast vaatamata nimele valgusaastaid laiu gaasipilvi, mis on tekkinud surevatest tähtedest. Augustis on neist kõige paremini vaadeldavad Rebases asuv Hantli udu ehk M27* ja Lüüras asuv Rõnga udu ehk M57. Hajusparvedest, mis kujutavad endast kosmilises mõttes verinoorte tähtede kogumeid, tasub pilk heita Sinikael-pardi parvele (M11) Kilbis, Maokandjas asetsevale NGC 6633 parvele, M39 parvele Luiges ja vägevale kaksikparvele Perseuses (NGC 884 ja NGC 869). 

Udukogude osas on võimsama teleskoobiga vaatlemiseks või pildistamiseks soodsas asukohas NGC 6823 Rebases, Noorkuu udu NGC 6888, Põhja-Ameerika udukogu NGC 7000 ja Kookoni udu ehk C19 Luiges ning Elevandi londi udukogu ehk IC 1396 ja Võluri udukogu NGC 7380 Kefeuses. Lisaks tasub augustiõhtutel teleskoop juba suunata meile lähimate Andromeeda ja Kolmnurga galaktikate poole. Ka kerasparvedest, millest kirjutasime pikemalt mainumbris, pole augustitaevas puudust. Neist väärivad märkimist otse lõunataevas asuvad M2 (Veevalajas), M15 (Pegasuses), M71 (Nooles) ning M92 ja M13 Herkuleses. Neist viimane on ühtlasi põhjapoolkera heledaim ja uhkeim.

Perseuse tähtkujus asuvat kaksikparve näeb uduse laiguna isegi silmaga ning esimest korda mainis seda kirjanduses kreeka astronoom Hipparchus juba üle kahe tuhande aasta tagasi. Tegemist on kusagil 13 miljonit aastat vanade hajustäheparvedega, millest kumbki sisaldab tuhandeid noori tähti. Need asuvad meist umbes 7500 valgusaasta kaugusel.

Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Orion 8" f/3.9, Nikon D5600

Peajumal ja sõjajumal põrkuvad taevas

Kui Kuu välja arvata, siis kõige paremat vaatepilti isegi pisemat tüüpi teleskoopides pakuvad Päikesesüsteemi planeedid. Seda seetõttu, et need on heledad, suhteliselt suured ning vaadeldavad isegi valgusreostatud taevas. Augustis näeb öö jooksul hõlpsasti neist ära kolm. Esiteks tõuseb hilistel tundidel idast hiidplaneet Saturn, mille iseloomulike rõngaste kohta on vist kõik kuulnud ja näinud. Paraku sellel ja järgmisel paaril hooajal paistavad Saturni rõngad Maalt niivõrd väikese nurga alt, et need meenutavad rohkem beeži planeediketast läbivat kriipsu. Saturni ümber tiirlemas saab näha aga selle suurimaid kuid, millest kuulsaimaks on pisema planeedi mõõtu oranžikas Titan.

Saturnist tükk maad tagapool tõusevad üksteise kõrval kaks planeeti, mida on raske pimedas taevas mitte märgata. Need on Päikesesüsteemi suurim planeet Jupiter ja kuulus punane planeet Marss. Neist esimest teleskoobiga vaadeldes on näha selle triibulist pinda ja nelja suurimat kuud, mis moodustavad planeedi ümber tiireldes justkui omaette miniatuurse Päikesesüsteemi. Maast kaks korda väiksema, kuid see-eest Jupiteriga võrreldes neli korda lähemal asuva Marsi suuremate pinnavormide ja heledama polaarmütsi nägemiseks tuleks appi võtta võimsam vaatlustehnika. 

Kaht planeeti augusti alguses igal ööl jälgides võib märgata, et need kipuvad üksteisele taevas kukesammudega lähenevat. Asi on selles, et Marss tiirleb ümber Päikese oluliselt kiiremini kui kauge Jupiter ning Maalt vaadates näib esimene teisele järele jõudvat. Kahe planeedi näiline kohtumine tähistaevas kannab astronoomias nime lähenemine ning augusti keskel mööduvad kaks planeeti üksteisest vaid paari nurgakraadi kauguselt.

Kaunis komeedipürgi

Kui peaks nimetama ühe augustis toimuva vaatamisväärse astronoomilise sündmuse, siis tõenäoliselt annaksid paljud vastuseks Perseiidide meteoorivoolu, mis pole taevast uurivale inimliigile juba aastatuhandeid pettumust valmistanud. Nii nagu enamus meteoorivoole, on ka nende päritolu lähedalt seotud komeedi või siis vähemalt selle jäänukitega. 

Augusti keskel tipnevad Perseiidid on nähtavuse ja rikkuse poolest ilmselt meie kõige kuulsam ja enimvaadeldud „tähtede sadu“. Tähti selle käigus muidugi kuhugi ei saja. Tegemist on meie planeedi atmosfääri kümneid kilomeetreid sekundis sisenevate liivatera mõõtu kivikestega, mis korraks taevasse plasmajuti tõmbavad. Antud komposiitfoto on tehtud Astronoomiafestivaliks nimetatud iga-aastasel üritusel, mis kutsub Perseiidide tipuajal kokku kõik kodumaised kosmosehuvilised.

Foto: Viljam Takis Tehnika: Samyang 18/F2.8, Sony a7S II

Perseiidide puhul põrkume me iga aasta augustis rusupilvega, mille jättis meie teele komeet nimega Swift–Tuttle, mis Päikesesüsteemi lähialasid iga 133 aasta tagant külastab. Komeedist välja aurustunud liivaterade mõõtu tükid ongi need, mis mitmeid kümneid kilomeetreid sekundis meie atmosfääri sisenedes "langevaks täheks" kutsutud nähtuse tekitavad. Kui veab, siis võib liivaterade hulka ära eksida ka mõni suurem kivikene, mis taevasse eriti muljetavaldava juti künnab. Midagi drastilisemat pole neist aga karta.

Pikale ajaloole vaatamata mõnda inimest veel siiani pisut kihistama paneva nimega tähesadu tipneb 12.-13. augustil kui pimeda taeva korral võib ära näha kuni 90 meteoori. Nagu traditsiooniks saanud leiab samal ajal kusagil Eesti pimedas nurgas aset kõiki kosmose- ja tähistaevahuvilisi mitmeks päevaks ja ööks kokku kutsuv Astronoomiafestival. Sellel aastal toimub see 9.-13. augustil Harjumaa läänenurgas Ristna sadamas ning kavast leiab populaarteaduslike loenguid, teleskoobivaatlusi ja kontserte.

*Objektide järel on täpsustatud nende kataloogitähised. Levinumad sellised on Messier (M), New General Catalogue (NGC) ja The Index Catalogue (IC). Neid kasutavad enamikud puldist juhitavad hobiteleskoobid.