Astronoomiaklubi astrofotod: Poolkuu udukogu Luiges (NGC 6888)

Öö vastu pühapäeva oli taaskord selge ning teleskoobitoru sai jällegi mõneks ajaks taevasse suunatud. Ette jäi sellele seekord Luige tähtkujus asuv NGC 6888, mida tuntakse laiemalt Poolkuu udu või vahel ka Euromärgi udu all (ise tahaks seda kutsuda Aju uduks). Avastati see taevast juba 1792. aastal legendaarse saksa-briti astronoomi William Hercheli poolt.

Tegemist on meist umbes 5000 aasta kaugusel asuva ja kusagil 25 valgusaastat laia niinimetatud emissiooniuduga. Selle tekitajaks on selle südames asuv punane hiidtäht WR 136, mille mass ja mõõtmed ületavad meie endi Päikest vastavalt 21 ja 5 korda. Kuna WR 136 pinnatemperatuur on ligi 70 tuhat kraadi (võrdluseks Päikesel on see vaid 6000 kraadi), särab see meie kodutähest koguni 600 000 korda heledamalt. Kõnealune täht paistab fotol enam-vähem udu keskel.

WR 136 näol on tegemist näitega Wolf-Rayeti tähest, mis on nime saanud nende avastajate Prantsuse astronoomide Charles Wolfi ja Georges Rayeti järgi. Taolised tähed, olles jõudnud on elu lõppu, paiskavad endast pidevalt eemale suurtes kogustes tähematerjali, mis liigub kuni sada kilomeetrit sekundis. Astronoomid arvavad, et Poolkuu udu on tekkinud sellest, et tähe poolt paarsada tuhat aastat tagasi eemale paisatud ja tänaseks kümneid valgusaastaid laiaks mulliks paisunud materjalile on järele jõudnud oluliselt kiiremini liikuv tähetuul. Kiire ja aeglase materjali kohtumine on mulli "pinna" lööklainete mõjul vorminud selliseks nagu me seda hetkel näeme.

Nagu teised Wolf-Rayeti tähed plahvatab ka WR 136 astronoomilises mõttes lähiajal (kuni paarisaja tuhande aasta jooksul) võimsa supernoovana, millest peaks alles jääma niinimetatud stellaarne must auk.

Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, Celestron 0.7 reducer, kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 55x240sek, gain 120, filter L-Enhance, monteering EQ6R-PRO, OAG-gideeritud. PHD2, NINA, Pixinsight.

Täissuuruses näeb fotot siit: https://www.astrobin.com/h4lzn6/