Nädala alguses sai katsetatud meie uusima teleskoobiga (mille soetamise eest võlgneme tänu nii Eesti Teadusagentuurile kui kõigile neile, kes meilt aasta alguses fotolõuendeid tellisid) niiöelda süvataevast pildistada. Võrreldes näiteks Päikese, Kuu või planeetide jäädvustamisega nõuab kaugete ja nõrkade udude pildistame pikki säriaegu, selget ja tuulevaikset ilma ning oluliselt rohkem kannatust fotode järeltööötlemisel.
Suurema versiooni leiab meie Astrobini kontolt: https://www.astrobin.com/users/Astronoomiaklubi/
Fotol on prantsuse komeedikütt Charles Messieri poolt 1764. aastal avastatud ja tema komeedisarnaste objektide kataloogis M27 nime kandev planetaarudu. Oma iseloomuliku kuju tõttu kutsutakse seda tihti ka Hantli uduks ning tegemist on ühe meie taeva kõige heledama planetaaruduga. Kuigi nimest võiks järeldada, et neil on mingi seos planeetidega, ei ole see nii. Lihtsalt esimestes teleskoopides meenutasid need moodustised pisut planeet Saturni ning hüüdnimi jäigi külge. Tegelikult ei asu need Päikesesüsteemis ega isegi mitte selle lähedal. Antud udu kauguseks on näiteks 1360 valgusaastat, mis asetab selle kaugemale kui enamiku palja silmaga nähtavatest tähtedest. Selle läbimõõduks on 3 valgusaastat ehk peaaegu sama palju kui Päikese ja selle lähima tähe Proxima Centari vahemaa. Päikese ja Maa vahelist keskmist kaugust ehk astronoomilist ühikut (aü - 150 miljonit kilomeetrit) peaks Hantli udu ühest servast teise jõudmiseks korrutama 200 tuhandega.
Hantli udu tekkis nii nagu teisedki planetaarudud - elu lõppu jõudnud ning oma vesinikuvarud ammendanud päikesesarnane täht paisus punaseks hiidtäheks, muutus seega hõredaks ning hajutas oma välimised kihid igas suunas laiali. Alles jäi valgeks kääbuseks nimetatud ülikuum ja -tihe umbes Maa suurune tähejäänuk, mis ergastab oma kiirgusega kunagisest süsteemist eemale kihutavat gaasi, pannes selle erivärviliselt heledama. On mõõdetud, et Hantli udu paisub endiselt 35 kilomeetrit sekundis ning alustas seda kusagil 10-12 tuhat aastat tagasi. Mõelda, viimasel jää-ajal elanud inimesed võisid selle praeguses asupaigas näha silmaga nähtavat üsna tavapärast punakat tähte. Miski selle välimuses ei pruukinud meie esivanematele teada anda, et kohe algab selle evolutsiooni viimane vaatus.
Kuna peamiselt süsinikust ja hapnikust koosnevas valges kääbuses on tuumareaksioonid pöördumatult lakanud, kuid selle tihedus on äärmuslik (teelusikatäis valget kääbust kaalub 15 tonni!), jahtub see vaikselt miljardeid ja võib olla triljoneid aastaid, kuni sellest saab külm must kääbus. Et universumi senine vanus ei ole mustade kääbuste tekkeks piisav, on tegemist teoreetilise ennustusega. Igatahes praegu nähtav Hantli udu on ammu enne seda laiali hajunud, rikastades tähtedevahelisi gaasipilvi vesinikust ja heeliumist raskemate elementidega, mis võivad end miljardite aastate pärast leida teiste tähtede, planeetide ja miks mitte elusolendite kehadest. Ka meie kehades on tõenäoliselt omajagu aatomeid, mis olid kunagi osakesed sama ilusatest ududest.
Planetaarudude kohta leidub veel paljut mida me ei tea, kuid astronoomid on üsna veendunud, et meie Päikesesüsteemi ootab ees sama saatus. Umbes viie-kuue miljardi aasta pärast jõuab meie Päike staadiumisse, kust leidis ennast Hantli udu ematäht miljonite aastate eest. Päikesel lõppeb vesinik ning algab heeliumi põletamine, see paisub punaseks hiiuks neelates enda sisse Merkuuri, Veenuse ja võib olla isegi Maa ning hajutab lõpuks on välimised kihid kauni värvilise kestana kosmosesse.
Hantli udu leiab õhtuti idataevas paistvast Rebase tähtkujust, mis asub Luige heledaima tähe Deenebi ja Kotka Altairi vahel. Udu on heleda laiguna näha isegi binokliga, kuid teleskoobiga on vaatepilt kindlasti uhkem.
Tehnika: Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, Celestron 0.7 reducer, kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 95x90sek, gain 90, filter L-Enhance, monteering EQ6R-PRO, OAG-gideeritud. PHD2, NINA, Pixinsight.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar