Maa ja süsihappegaas

Videoanimatsioon meie planeedil tekkivast, neelduvast ja tuultes liikuvast süsihappegaasist. Enneolematult suure lahutusvõimega animatsiooni aluseks on superarvutitega käitatud mudel nimega GEOS (Goddard Earth Observing System), mis on omakorda kokku pandud miljarditest nii maapealsetest kui orbiidilt kogutud vaatlusandmetest. Klipp näitab vahemikku 2020. aasta jaanuarist märtsini.

Peamiseks nähtavateks süsihappegaasi allikateks näiteks Hiina, Lõuna-Aasia ja Ameerika Ühendriikide kohal on linnad, elektrijaamad ja erinevad tööstuspiirkonnad (animatsioonis on neid näha kui pisikesi suitsevaid laike). Samal ajal Lõuna-Ameerika ja Aafrika kohal vabastavad süsihappegaasi atmosfääri metsatulekahjud, millest paljud on seotud metsade raadamisega kontrollitud põlengute teel.

Videost nähtav pulseerumine tuleb peamiselt päeva-öö tsüklitest (sh inimtegevus). Teatavasti päeval taimed fotosünteesivad, kasutades selleks atmosfääris leiduvat süsihappegaasi. Öösel aga hingavad taimed omakorda hapniku ning eraldavad süsihappegaasi. Lisaks neelavad maapind ja ookeanid pidevalt osa süsihappegaasist. Kuna andmed pärinevad ajast kui lõunapoolkeral oli kevad, on pulseerimine eriti tugev Lõuna-Ameerika ja muude troopiliste piirkondade kohal, kus käib sellel ajal aktiivne vegetatsiooni kasvuperiood.

Võrreldes tööstusrevolutsioonile eelnevate aegadega on meie planeedi atmosfääris sisalduv süsihappegaasi hulk suurenenud ümmarguselt 50%. Kümnest keskmiselt soojemast aastast enamus on aset leidnud viimase kümnendi jooksul. Mõõtmisajaloo soojem aasta oli 2023 ning seniste arengute valguses on uueks rekordiomanikuks käesolev aasta.

4K kvaliteedis visulatsiooni tervest planeedist ja lisainfo mudeli algandmete kohta leiab siit: https://science.nasa.gov/.../watch-carbon-dioxide-move.../

Astronoomiafestival 2024 Ristnas

9.-13. augustil Harjumaal Ristna sadamas toimuvalt Astronoomiafestivalilt ei pea tingimata lahkuma vaid uute teadmiste ja kogemustega. Täiesti vabalt võib õnnestuda sealt koju minna ka mõne fotodel leiduva teleskoobi või binokliga. Selda eeldusel, et festivalil toimuval viktoriinis leitakse ennast kolme parima võistkonna hulgast.

Astronoomiafestivali suursponsoriks on teleskoopide ja nende lisaseadmete müügiga tegelev e-pood https://teleskoobid.ee/. Tänavu leiab nende poolt pakutud auhindade seast mitmeid peegel- ja läätsteleskoope ning täiesti korralikke taevasse suunamiseks mõeldud binokleid. Algajale taevavaatlejale-astronoomiahuvilisele hea alguse tegemiseks muud väga vaja polegi. Kusjuures auhinnad nendega ei lõppe, kuid las mõni asi jääda ka üllatuseks.

Viktoriin ise koosneb kahest osast.

Neist esimene on üsna tüüpiline teoreetiline osa, kus kuni kolmeliikmeline võistkond peab kirjalikult vastama küsimustele teemades, mis puudutavad Päikesesüsteemi, tähti ja taevast, universumi, astronoomilist ajalugu ning variat.

Teine ehk praktiline taevatundmise osa on veidi omapärasem, kuid samas põhinõtteliselt ka eelnevalt õpitav. Selles voorus on võistkondade ülesandeks (loodetavasti selges) öötaevas astrolaseri abil kätte näidata ning nimetada võimalikult palju sealt leitavaid objekte - planeete, tähti, täheparvi, tähtkujusid, asterisme jne. Vältimaks tobedaid olukordi, kus keegi hakkab järjepidevalt osutama näiteks planeet Jupiterile ning nimetama selle pähetuubitud kuid, peavad objektid olema vähemalt keskmise silmanägemisega inimesele silmaga eristatavad.

Taevatundmise finaal käib nii-öelda wipeout-i põhimõttel. See tähendab, et võistkond saab endale punkte koguda selle hetkeni, kuni keegi nende liimetest eksib. Eksimuseks on näiteks see kui keegi näitab objektile ja ütleb selle vale nime, ei näita/ütle etteantud sekundite jooksul midagi või kui osutatakse/nimetatakse objekti, mida keegi juba eelnevalt nimetas. Seega mäng käib igas mõttes mälu ja tähelepanu peale.

Lõpuks teoreetilises ja praktilises osas kogutud punktid liidetakse ning nende põhjal selgitatakse välja paremusjärjestus.

Viktoriinist osa võtmiseks tuleks ennast Astronoomiafestivalile registreerida. Seda saab teha siin: https://festival.astronoomia.ee/registreeri/

NB! Toitlustust saab festivalil oleku ajaks endale tellida veel ainult tänase (25. juuli) jooksul. Seega tasub kiirustada. Pääset ja telgikohta festivalile saab lunastada ka koha pealt, kuid nii enda kui korraldajate aega väärtustades tasuks ennast ikkagi eelnevalt kirja panna.

Andromeeda infrapunas

Fotodel on näha Spitzeri kosmoseteleskoobi* infrapunas jäädvustatud vaateid meile lähimale Andromeeda hiidgalaktikale. Kuna Andromeeda paistab meie taevas suurem kui paljud inimesed ilmselt arvaksid (kusagil seitse täiskuu ketast üksteise kõrval) ning Spitzeri vaateväli suhteliselt pisike, tuli mosaiigid kokku õmmelda kusagil 3000 individuaalsest fotost.

Suuremalt: https://www.spitzer.caltech.edu/image/ssc2006-14a1-andromeda

Suuremalt: https://www.spitzer.caltech.edu/.../ssc2006-14a2-stars-in...

Suuremalt: https://www.spitzer.caltech.edu/.../ssc2006-14a3-dust-in...

Erinevates infrapuna vahemikes tehtud vaatlused on esimesel fotol tähistatud erinevate värvidega. Näiteks punasega on näha galaktikas tähtede vahel spiraalitavaid gaasivööte, mida on näha ulatumas galaktika keskmesse. Need on paikadeks, kus tekivad uued tähed. Nähtavas valguses tehtud fotodel on Andromeeda tuumaosas niivõrd palju tähti, et sealsed tumedad tolmuribad mattuvad meie jaoks tähtede kumulatiivsesse särasse.

Sini-rohelisega on tähistatud Andromeedat moodustavate tähtede poolt kiirguvat infrapuna ehk soojuskiirgust. Mõõtes kavalate meetodite abil selle soojuskiirguse kogumäära, suutsid astronoomid Andromeedat mõnes mõttes kaaluda. Nimelt on tähtede soojuskiirguse hulk otseselt seotud nende massiga. Seda tehes leiti, et Andromeeda kogumass on umbes 110 miljardit Päikest, mis klapib väga hästi teiste meetodite abil saadud tulemustega. Kuna suurem osa tähtedest on Päikesest väiksema massiga, tähendab see, et Andromeeda peaks sisaldama ühtekokku triljonit ehk miljon miljonit tähte. Võrdluseks meie oma Linnutee tähtede arv on kusagil 100-200 miljardit.

Lisaks Andromeedale on fotomosaiikidelt näha selle kaht suuremat sateliitgalaktikat. "Kõigest" 10 miljardit tähte sisaldav M110 paistab Andromeeda kohal ning umbes kaks korda väiksem M32 Andromeeda alumises servas.

*Spitzeri kosmoseteleskoop töötas aastatel 2003-2020, tiireldes ümber päikese niinimetatud Maad jälitaval orbiidil (sama tegi eksoplaneete otsiv Kepleri kosmoseteleskoop). 2009. aastal lõppes Spitzeri pardal teleskoobi instrumente jahutav vedel heelium, mis muutis enamiku selle infrapunakaameratest kasutuks. Teleskoop lülitati välja 2020. aasta jaanuaris. See tiirleb ümber Päikese siiani.

Kuu varjutas Saturni

Ööl vastu tänast oli Aasiast näha huvitavat vaatepilti, kus Maa orbiidil liikuv Kuu tuli viivuks ette hiidplaneet Saturnile. Astronoomias nimetatakse sellist sündmust varjutamiseks.

Nutitelefoniga läbi teleskoobi okulaari tehtud foto Singapurist. Autor William Lim.

Varjutamised ei ole tegelikult Maa mõttes väga haruldased. Neid leiab igal aastal aset kümneid. Kuna aga Kuu asub meile piisavalt lähedal, et selle asukoht erinevatest planeedi piirkondadest vaadates taevas muutub, on need suhteliselt haruldased konkreetsete paikade jaoks.

Näiteks Eestist saame sellel aastal sarnast Saturni varjutamist Kuu poolt tunnistada 21. augusti hommikul.

All nutitelefoniga läbi teleskoobi okulaari tehtud foto Singapurist. Autor William Lim.

M87 galaktika ja selle must auk

Neitsi galaktikaparve keskel asub hiidelliptiline galaktika M87. See meist 54 miljoni valgusaasta kaugusel asuv tõsine hiiglane sisaldab oma 134 tuhande valgusaastase läbimõõdu juures ühtekokku kusagil triljon ehk miljon miljonit tähte.

Kõige kuulsamaks teeb kõnealuse galaktika selle südames asuv supermassiivne must auk, millest suuremaid me enda kosmilisest lähipiirkonnast ei leia. Iga päev kusagil 90 Maa massi jagu ainet neelava ja selle tulemusel võimasalt raadio- ja röntgenkiirguses hõõguva musta augu massiks hinnatakse ligi kuus ja pool miljardit Päikest. Tegemist oli esimese supermassiivse musta auguga, mille "varju" (musta auku ennast polearusaadavalt võimalik näha) on suudetud jäädvustada. Sündmuste Horisondi Teleskoobiks kutsutud raadioteleskoopide võrgustiku poolt tehtud foto M87 mustast august avaldati 2019. aasta aprillis.

M87 galaktika südames paistev must auk paistab meile taevas umbes sama suur kui Kuu pinnal asuv sõõrik.

Üheks omapärasemaks osaks M87 juures on selle südamest tuhandeid valgusaastaid välja ulatuv niinimetatud relativistlik juga, mis koosneb valguse kiirusele lähedase kiirusega liikuvast plasmast (neutronite, prooonite ja elektronide supist). Selle allikaks ei ole miski muu kui ümbritsevat ainet neelav ja seeläbi oma poolustelt tohutut energiat välja kiirgav must auk.

M87 sisaldab lisaks triljonile tähele ja ülimalt massiivsele mustale augule suurt hulka kerasparvi, mis paistavad galaktikast tehtud fotodel otsekui tähed udus. Tegelikult koosneb see udu lugematutest tähtedest ning need pealtnäha tähed omakorda sadu tuhandeid kuni miljoneid tähti sisaldavatest kerajatest täheparvedest. Kui meie Linnutee sisaldab kerasparvi kusagil 150 (neist üht heledamat M13 keraparve näeme juba augustiöödel Heraklese tähtkujus), siis M87 sisaldab neid umbkaudu 15 tuhat.

All on näha videoklippi, mis on kokku pandud reaalsetest fotodest, mis on jäädvustatud erinevates elektromagnetkiirguse lainepikkustes töötavate teleskoopidega ning mille abil viiakse vaatleja galaktika südamesse eelmainitud musta augu juurde. Viimased kaadrid üritavad näidata, et kui suur see must auk õigupoolest Päikesesüsteemi, Neptuuni orbiidi ulatuse ja Voyageride kosmsoesondide kauguse näidetel on.

Illustratsiooni musta augu jaburalt pisikese näiva ehk Maa taevas paistva suuruse kohta vaata kommentaaridest.

Video autor: NASA's Goddard Space Flight Center

Inimkogemuse ulatus universumis

Universumi ulatus ajas ja ruumis on meeletult suur. Meil ei ole vahendeid, et kõiki universumi paiku külastada ning me ei ela igavesti, et kõikidele sündmustele ajas tunnistajaks olla. Samamoodi ei ole meil ka meeli, mis tajuks palju lühemat aega kui silmapilk või näeks palju peenemat objekti kui juuksekarv.

Allolev joonis näitab meie vahetut paiknemist ruumis (meetrites) ja ajas (sekundites). Selleks, et kõik ühele joonisele mahuks, on kastutatud logaritmilist skaalat, kus iga samm on eelmisest 10 korda suurem. Ainuke viis valgest kastist (joonis) väljapool olevat vahetult kogeda on tähistaevast vaadata (sh Päike ja Kuu).

Violetse tooniga on markeeritud, mis suundades Tõrva Astronoomiaklubi aitab astronoomiahuviliste maailma avardada.

Joonis, mis inspireeris – (Blin-Stoyle, R. J. (1997). EUREKA!)

Tõrva Astronoomiaklubi I Land Soundi festivalil 2024

Täna ja homme leiab Tõrva Astronoomiaklubi Saaremaalt Illiku laiult. Kui taevas selgineb, siis toome I Land Soundi festivalile vaateid Päikesest, Kuust ja öösiti ka planeetidest.

Astronoom Taavi Tuvikene Tõrva pubis Juudas

Tõrva Astronoomiaklubi ridadesse ei kuulu ühtegi kutselist astronoomi. Oleme siin kõigest asjaarmastajad, kelle teadmised tuginevad ühel või teisel moel tegelike teadlaste tööle. Seepärast on alati rõõm kuulda, et ka Tõrvas vahel mõni teadlane rääkimas käib. Näiteks homme õhtul kuuleb siinses kultuuripubis Juudas Tartu Ülikooli astronoomi Taavi Tuvikese loengut "Kui kaugel on tähed ja galaktikad".

Ettekandja tutvustab oma loengut järgnevalt:

"Kui kaugel on planeedid, tähed ja galaktikad ning kui suur on Universum? Taevakehade kauguste mõõtmiseks peavad astronoomid olema leidlikud ja kasutama mitmesuguseid erinevaid meetodeid. Loengus ronime mööda kosmiliste kauguste redelit: alustame planeedi Maa mõõtmetest ja käsitleme järjest suuremaid kaugusi."

Ukse peal tasu ei küsita ja oodatud on kõik.

Üritus facebookis: https://www.facebook.com/events/397146516128971/

Shoemaker-Levy 9 põrkub Jupiteriga

Eile, 30 aastat tagasi oli võimalik Maalt tunnistada üht nüüdisaja võimsamat sündmust meie Päikesesüsteemis, kui gaasihiid Jupiteriga põrkus komeet Shoemaker-Levy 9 või õigemini selle killud. Tegemist oli esimese reaalajas jälgitud taevakeha kokkupõrkega teise planeediga ning kuna selle toimumist oli pikalt ette teada, vaadeldi seda nii kutseliste astronoomide kui amatööride poolt üle kogu maailma.

Komeet avastati astronoomide Carolyn ja Eugene M. Shoemakeri ja David Levy poolt 1993. aasta märtsis Jupiteri orbiidilt, kuhu see oli püütud tõenäoliselt aastakümneid varem. Avastamise hetkeks oli algselt umbes 1,5 - 2 kilomeetrise läbimõõduga komeet lagunenud umbes 20ks pisemaks fragmendiks. Arvutused näitasid, et komeedi tugevalt piklik kaheaastase perioodiga orbiit oli selle toonud 1992. aasta juulis Jupiterile piisavalt lähedale (umbes 40 tuhat kilomeetrit planeedi pilvedest), et läbida viimase niinimetatud Roche'i piiri. Tegemist on kujutletava piiriga ümber iga taevakeha, millest lähemal ületavad selle gravitatsioonilised loodejõud piiris sees asuva teise taevakeha võime ennast gravitatsiooniliselt koos hoida. Ühesõnaga oli see kriitiline piir, mida läbides Shoemaker-Levy suure tõenäosusega purunes.

Hubble kosmoseteleskoobi kahest erinevast fotost kokku pandud komposiit, kus on näha nii planeeti kui selle ümber tiirlevaid Shoemaker-Levy 9 komeedifragmente.

Hubble kosmoseteleskoobi foto 21ks fagmendiks lagunenud Shoemaker-Levy 9 komeedist enne seda kui need Jupiteriga põrkusid.

Edasised arvutused ennustasid, et komeedifragmentide järgmine kõige lähem punkt planeedile saab olema vaid 45 tuhat kilomeetrit selle keskmest. Kuna Jupiteri raadius on 70 tuhat kilomeetrit, siis pidid need kõigi eelduste kohaselt millalgi 1994. aasta juulis planeedi atmosfääriga põrkuma.

Olles peamiselt gaasiline planeet (vesinik ja heelium), puudub Jupiteril selgelt defineeritav pind. Selle nähtav välimine pilvkate muutub planeedi keskme poole liikudes lüha tihedamaks ja tihedamaks, kuni see veeldub ja lõpuks tekib eksootiline aine nimega metalliline vesinik. Ammu enne vedela ja metallilise vesiniku tekkeks vajalikke ekstreemseid tingimusi muutub aga rõhk Jupiteri atmosfääris niivõrd kõrgeks, et peamiselt jääst ja lumest koosnev komeet, mis liigub Jupiteri atmosfääri langedes mitmeid kümneid kilomeetreid sekundis, lihtsalt plahvatab. Seega sõna "kokkupõrge" tähenduse üle antud kontekstis võiks vaielda. Aga see selleks.

Igatahes 1994. aasta juulis suunati enam-vähem kõik kasulikud instrumendid Jupiteri suunas ning jäädi ootama. Eestist vaadates asus Jupiter toona peale päikeseloojangut madalal läänetaevas, kuid madalamatel laiuskraadidel olid vaatlustingimused paremad.

Esimene komeedifragment tabas Jupiteri 16. juunil, millele järgnesid keskmiselt iga seitsme tunni järel teised. Viimane kokkupõrge leidis aset 22. juulil. Fragmendid tähistati kokkupõrke toimumise järjekorras tähtedega A-st W-ni, millest kõige võimsam ja seega suurem oli G, mille läbimõõt oli umbes 500 meetrit. Ainuüksi see plahvatas 60 kilomeetrit sekundis liikudes Jupiteri atmosfääris jõuga, mis vastas 48 gigatonnile (miljardile tonnile) dünamiidile. Seda on palju kordi rohkem kui terve maailma tuumaarsenal kokku.

Don Parkeri jäädvustused Jupiterist Shoemaker-Levy 9 kokkupõrgete ajal ja hiljem.

NASA kosmosesond Galileo nägi komeedi viimase fragmendi poolt põhjustatud tulekera. Fotosid lahutab mitu sekundit.

Astronoomide suureks pettumuseks tabasid kõik fragmendid planeeti selle ööpoolele ehk sellele küljele, mis Päikesest ja meist eemale vaatab. Küll aga oli neist vähemalt esimese puhul näha planeedi serva tagant paistvat heledat "tulekera". Õnneks kulub Jupiteril ühe pöörde tegemiseks veidi alla 10 tunni ja kokkupõrke/plahvatuste dramaatlised jäljed tulid maisete teleskoopide vaatevälja praktiliselt kohe peale nende toimumist. Vaatlustega tehti kindlaks, et plahvatused paiskasid Jupiteri atmosfääri kohale 2000-3000 kilomeetri kõrgused löögijäljed ning kuumutasid selle atmosfääri 30-40 tuhande kraadini. Läbi Jupiteri atmosfääri levisid plahvatustest alguse saanud lained kiirusega 450 meetrit sekundis ning püsisid seal tunde.

Plahvatused paljastasid mõneks ajaks ka Jupiteri sügavamad atmosfäärikihid, milleni me niisama ei näe. Näiteks suudeti seal spektroskoopiliselt kindlaks teha diväävli (S2) ja süsnikdisulfaadi (CS2) olemasolu. Lisaks leiti jälgi ammoniaagist (NH3), vesiniksulfiidist (H2S) ning raskematest tõenäoliselt komeedi koostisesse kuulunud elementidest nagu magneesium, raud ja räni. Üllatuslikult ei leitud kokkupõrgetest hapniku sisaldavaid keerukamaid ühendeid ning veeauru tuvastati oodatust oluliselt vähem. See viimane andis mõista, et komeedikillud ei suutnud ilmselt tungida Jupiteri atmosfääris sügavamal asuva niinimetatud veekihini.

Hubble kosmoseteleskoobi foto kokkupõrkejälgedest Jupiteri atmosfääris.

Hubble kosmoseteleskoobi foto kokkupõrkejälgedest Jupiteri atmosfääris.

Kokkupõrgetest jäid veel kuudeks alles suured tumedad laigud, mis paistsid planeeti Maalt vaadeldes paremini silma kui näiteks selle kuulus Suur Punane Laik.

Juhuse tahtel põrkus Jupiteriga peaaegu täpselt 15 aastat peale Shoemaker-Levy 9 vaatemängulist hävingut üks teine objekt, mis seekord oli tõenäoliselt kivine asteroid. Sellest jäi Jupiteri atmosfääri pikaks ajaks püsima umbes Vaikse ookeani suuruse pindalaga tume laik.

Pisemaid kokkupõrkeid tuvastatakse (peamiselt Jupiteri pildistavate harrastusastronoomide poolt) seal võrdlemisi tihti.

Galaktikapaar Pingviin ja Muna

Sellest kui NASA, ESA ja Kanada kosmoseagentuuri koostöös valminud James Webbi kosmoseteleskoop hakkas Maale saatma esimesi hingematvaid fotosid on möödunud kaks aastat. Nii nagu teiste suuremate observatooriumide puhul traditsiooniks saanud, avaldas ka Webbi tiim oma ühe maailma kõige tundlikuma ja seni kõiki ootusi ületanud teleskoobi sünnipäeva puhuks ühe ametliku sünnipäevafoto.

Mõned päevad tagasi avalikusega jagatud fotol on näha niinimetatud interakteeruvat galaktikapaari Arp 142*. See koosneb kahest üksteisega umbes 25 kuni 75 miljoni aasta eest kohtunud galaktikast, mis asuvad meist 325 miljoni valgusaasta kaugusel (kohtumine leidis seega tegelikult aset 350 kuni 425 miljonit aastat tagasi). Galaktikad kannavad hüüdnimesid Pingviin ja Muna. Kumb on kumb, tõenäoliselt pikemat seletust ei vaja.

Suuremalt saab Webbi fotot vaadata siit: https://stsci-opo.org/STScI-01J06Y2CNAYAPKBW5EKM4S94XJ.png

Kuigi Pingviin näeb sellel lähi- ja keskinfrapunakiirguses tehtud fotosid kombineerival fotol välja oluliselt suurem kui Muna, on kaks galaktikat enam-vähem sama massiga. Muna moodustavad kümned miljardid tähed on selles lihtsalt tihedamalt pakitud kui Pingviinis. Kui üks galaktikatest oleks olnud teisest oluliselt väiksema massiga, oleks see tõenäoliselt üksteisest möödumise asemel suurema poolt juba ära söödud. Selle asemel on galaktikate omavahelised gravitatsioonijõud Pingviini puhul selle algse ja tõenäoliselt spiraalse struktuuri moonutanud ning sellest välja tõmmanud pikad tähtedest ja nende vahelisest gaasist ja tolmust koosnevad harud. Muna, kuuludes niinimetatud elliptiliste galaktikate hulka, koosneb peamiselt vanadest tähtedest ning sisaldab väga vähe tähtedevahelist gaasi ja tolmu. Seetõttu pole selle struktuur nähtavasti olulisel määral kannatada saanud. Lisaks moonutustele on gravitatsiooniline vastastikmõju häirinud peamiselt Pingviinis sisalduvat gaasi ning selles esile kutsunud tormilise tähetekke. Fotol kujutatud epohhis tekib Pingviinis kusagil 200 tähte aastas, kuid möödumise ajal võis see arv tipus ulatuda miljonitesse. Linnutee puhul on samaks arvuks 6-7 uut tähte aastas.

Enam kui kümme aastat tagasi pildistas Arp 142 galaktipaari Hubble kosmoseteleskoop (vasakul). Erinevus Webbi fotoga (paremal) tuleb sellest, et kaks teleskoopi püüavad erinevas lainepikkuses elektromagnetkiirgust - Hubble peamiselt nähtavas, Webb peamiselt infrapunas.

Kaks galaktikat asuvad fotol üksteisest umbes 100 tuhande valgusaasta kaugusel. Võrdluseks Linnuteed ja selle suurimat lähimat naabrit Andromeedat lahutab ruumis (ja seega ajas) 2,5 miljonit valgusaastat. Ka nemad mööduvad üksteisest kusagil nelja miljardi aasta pärast. Foto üleval paremas servas on näha galaktikapaarist tegelikult kusagil 100 miljonit valgusaastat lähemal asuvat ja serviti paistvat galatikat tähisega PGC 1237172.

Pingviini ja Muna kohtumine ei ole kaugeltki veel läbi. Järgnevate sadade miljonite aastate jooksul (tegelikult on see siis juba toimunud) teevad need üksteisest mitu üha lähemat möödumist ning sulavad lõpuks üheks tõenäoliselt hiidelliptiliseks galaktikaks.

*Arpi kataloog "veidratest" galaktikatest avaldati 1966. aastal ameerika astronoom Halton Arpi poolt. Kokku leiab sellest 338 galaktikat või nende gruppi.

Helkivate ööpilvede trianguleerimine

Jätkuks eilsele helkivate ööpilvede postitusele vahendame uudised lõunanaabrite juurest: Läti Astronoomiaselts (Latvijas Astronomijas biedrība) korraldab juba mitu aastat selliste pilvede ühisvaatluseid, mille käigus saab eri paigust tehtud ülesvõtete abil trianguleerida helkivate ööpilvede asukohta ja paiknemist.

https://lab.lv/.../sudrabaino-makonu-sinhronie-noverojumi/

Viimase nädala piltidel on hästi näha hiljutistel öödel Eesti kohal paiknenud uhked helkivate ööpilvede mustrid. Võimalik, et ka Eestist tehtud piltidest oleks nende vaatluste juures abi - viidatud lehel on kontakt, millega võib huvi korral ühendust võtta.

Helkivad ööpilved kodumaises põhjataevas

Kaunid helkivad ööpilved meie kohal. Minge õue ja vaadake põhja.

Kuldne Saturni ööpool

Esmapilgul raskesti mõistetav foto Saturnist ja selle rõngastest läbi Cassini nimelise kosmosesondi kaamerate. See foto on vaid üks näide kokku ligi poolest miljonist fotost, mille NASA, ESA ja Itaalia Kosmoseagentuuri (ASI) koostöös valminud Cassini oma 13-aastase missiooni jooksul Saturni süsteemist Maale saatis. Cassini toimetas planeedi orbiidil aastatel 2004 kuni 2017.

Fotol on näha hiiglasliku Saturni niinimetatud ööpoolt ehk seda külge, mis on Päikesest eemale suunatud. Päikesevalgus valgustab selle rõngaid küljelt ja alt, samal ajal kui planeedi poolt heidetud vari need enda taga otsekui noaga nähtamatuks lõikab. Valgust hästi peegeldavatest jäätükkidest koosnevad rõngad valgustavad Saturni lõunapoolkera (all) ning veidi ka selle põhjapoolkera, andes tervele fotole kuldse tooni. Paremini valgustatud lõunapoolkera esiplaanil on näha õhukeste seesmiste ehk planeedile lähemate rõngaste tumedad siluetid.

Saturni rõngad, mille põhiosa ulatub 7000 kuni 80 000 kilomeetrit planeedi ekvaatori kohale koosnevad tegelikult arvukatest peenematest rõngastest ja nende vahelistest piludest. Vaatamata maises mõttes tohutule ulatusele on nende keskmine paksus kõigest 10-20 meetrit, koosnedes lugematutest eri mõõdus (aga reeglina mitte suurematest kui 10 meetrit) jäätükkidest ja -tolmust.

Saturn tõuseb juuli südaöödel idast ning jõuab päikeseloojanguks umbes 22 kraadi kõrgusele kagutaevasse. Ära tunneb selle seal kui ühe keskmisest heledama tähe, mis erinevalt tegelikest tähtedest silmnähtavalt väga ei vilgu. 

Maast möödunud asteroidi pildistati radariga

Juuni lõpus möödus Maast 295 000 kilomeetri kauguselt umbes 150 meetrise läbimõõduga asteroid 2024 MK, mis avastati vaid paar nädalat varem. Tänu suhteliselt väikesele vahemaale (kaks kolmandiku Maa-Kuu vahemaast) otsustati asteroidi vaadelda NASA Deep Space Networki (Süvakosmose võrgustiku) Goldstone planetaarradariga. Tegemist on California osariigis mitmest parabool-antennist koosneva süsteemiga, mis selle asemel, et vaid raadiolaineid püüda, suudab neid ka kõrge energiaga saata. Seega suudab süsteem toimida radarina, mis saadab ja võtab vastu mingit objektilt peegeldunud raadiolaineid.

Asteroidi vaatlemiseks kasutati niinimetatud bistaatilist tehnikat, kus saatmiseks kasutati Goldstone 70-meetrist DSS-14 antenni ning raadiolainete vastuvõtmiseks 34-meetrist DSS-13 antenni. Selle tulemusel suudeti asteroidil eristada umbes 10 meetrise läbimõõduga detaile - lohke, nõlvasid ning selle üldist kuju. Üleval on näha nendest vaatlustest kokku pandud aegvõtet, kus 2024 MK kümneid kilomeetreid sekundis Päikese ümber tiireldes uperpallitab.

Nii suurte asteroidide nõnda lähedased möödalennud on võrdlemisi harvad, juhtudes vaid paar korda kümnendi jooksul. Kuigi 2024 MK on liigitatud nii-öelda potentsiaalselt Maale ohtlike asteroidide hulka, pole sellest vähemalt lähimate sajandite jooksul ohtu Maaga kokkupõrkeks.

Goldstone radaripildid 2024 MK asteroidist. Suuremalt: https://www.nasa.gov/.../07/2-pia26383-main-2024mk-16.jpg

Lõunataevas on näha Rahvusvahelist kosmosejaama

Järgnevatel nädalatel on Eestist igal ööl ja osadel öödel lausa mitu korda lõunakaares näha üht väga heledat läänest ida poole liikuvat objekti. Objekt liigub hääletult ning umbes sama kiiresti kui reisilennukid. Tegemist on umbes jalgpalliväljaku mõõdus Rahvusvahelise Kosmosejaamaga (ISS), mis on tükk-tüki haaval üha suuremaks ehitatult Maa orbiidil tiirelnud juba üle veerand sajandi.

Hetkel üheksat astronauti ja kosmonauti majutav kosmosejaam tiirleb Maast umbes 400 kilomeetri kõrgusel ning ligi 8 kilomeetrit sekundis. See tähendab, et Maale teeb see tiiru peale vähem kui pooleteise tunniga. See ka seletab kuidas seda on võimalik ühe öö jooksul mitu korda näha - see teeb lihtsalt Maale tiiru peale ning ilmub taas nähtavale.

Israeli fotograaf Michael Tzukrani teleskoobifoto Rahvusvahelisest kosmosejaamast (ISS) Maa orbiidil.

Rahvusvahelise kosmosejaama nähtavaid üleminekuid ehk neid kordi, kui selle asukoht on paras, et sellele langeb meie vaatenurgast peale päikesevalgus, on kõige mugavam järgi vaadata siit: https://www.heavens-above.com/PassSummary.aspx...

Lingil on nähtavad üleminekud vaadatuna Paidest, kuid jäävad kellaajaliselt ja suunalt enam-vähem samaks terve Eesti jaoks. Päris enda asukoha täpsustamiseks tuleks lehekülje paremast ülevalt servast avanevalt kaartilt see valida ning salvestada. Tabelis on näha kosmosejaama näiv heledus (mida väiksem arv, seda heledam), selle ilmumise, kõrgeima punkti ja kadumise kellaajad ja ilmakaared. Klõpsates ülemineku kuupäeval saab näha selle liikumistrajektoori taevakaardil.

Saksa astrofotograaf Sebastian Votmeril õnnestus oma 11 tollise teleskoobiga pildistada ISS kõrval kosmosekõndi teostavaid astronaute. Tegemist on esimese taolise fotoga, kuhu on peale jäänud kaks astronauti korraga.

Näiteks täna öösel on seda näha umbes kella 00:55 ja 2:31 ajal.

Mõnikord harva juhtub, et kosmosejaam läheb mingist kindlast asukohast vaadates üle Kuu või Päikese. Nende juhuste leidmiseks tasub külastada seda lehte: https://transit-finder.com/

Kuna kosmosejaam liigub üsna kiiresti, siis on seda üleminekut raske aga mitte võimatu hea teleskoobi abil ka silmaga vaadelda. Kõige parem on seda aga pildistada või õigemini võimalikult kiire kaadrisagedusega kaamera abil filmida.

Näiteks järgmisel pühapäeval kell 22:26 peaks seda saama näha liikumas üle poolikult valgustatud Kuu Tõrvast, Elvast ja Tartust. Täpne kellaaeg oleneb täpsest asukohast.

Astrofotograaf Andrew McCarthy pildistas Kuu eest läbi kihutavat Rahvusvahelist kosmosejaama (ISS) eelmise aasta veebruaris.

Valgustatud kosmosejaama saab teleskoobiga lähemalt vaadelda ja pildistada ka niisama, kuid see vajab kas spetsiaalset monteeringut (seda osa, mille külge teleskoop kinnitub) ja seda liigutavaid programme või siis väga täpset ja sujuvat kätt, et seda liikumise pealt sihikul hoida.

Head jahti!