Veebruaritaevas 2024

Kätte on jõudnud aasta lühim ja statistiliselt kõige külmem kuu veebruar, mida vanarahvas tundis küünlakuu, hundikuu, vastlakuu, kassikuu, külmakuu ja lumekuu nimede all. Neist ehk huvitavaim on kassikuu, mis tuli sellest, et veeburaris oli kassidel söögipoolise püüdmine lume ja külma tõttu raskendatud ning neile tuli sahvrist head-paremat juurde jagada.

Aeg lendab ja temaga koos tähistaevas. Raske uskuda, aga viimastel kuudel lõunataevas domineerinud Orioni tähtkuju hakkab veebruari kesköödel juba otsapidi loojuma. Temaga koos hakkavad juba madalale läänetaevasse triivima Sõnnis asuvad Plejaadide (M45*) ja Hüaadide (Caldwell 41) hajusparved ning Andromeeda ja Kolmnurga hiidgalakatikad samanimelistes tähtkujudes. Nende vaatlemist ei tasu seega väga hiliseks jätta.

Õhtuti näeme lõunasuunas veel Talvekuusnurgaks kutsutud asterismi idapoolset serva Veomehe, Kaksikute, Väikse ja Suure Peni tähtkujude näol. Heledaid tähti leiab neist kõigist, kuid Suure Penis paistev Siirius lööb nad kõik üle. Kuna meie laiuskraadilt ei tõuse Siirius kunagi väga kõrgele, vilgub see atmosfääri tõttu kohati nii tugevalt ja erivärviliselt, et osad inimesed võivad selles kahtlustada maise või isegi ebamaise mõistuse ilminguid.

Rosett: Ükssarviku tähtkujus meist 5000 valgusaasta kaugusel asuv Caldwell 49, mis kannab Rosetti või vahel ka Pealuu udukogu hüüdnime.  Udukogu on läbimõõdult ligi 130 valgusaastat ning see paigaks, kus peamiselt vesinikgaasist kukuvad kokku uued tähed. Udu südames on juba süttinud massiivsed tähed, mis kuuluvad temperatuuri ja massi poolest niinimetatud O ja B kategooriatesse ning mis on oma kiirgusega ümbruse gaasist puhtaks löönud ning valgustavad nüüdseks udu seestpoolt Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Orion 8" f/3.9, Nikon D5600

Tähtede hällideks olevatest udukogudest paistavad Penide vahel asuvas Ükssarviku tähtkujus võimas Roseti udukogu (NGC 2244), Koonuse udukogu (NGC 2264) ja Kajaka peegeldusudu (NGC 2264). Orioni tähtkuju kohal leiab veel Ahvipea udukogu (NGC 2174), Kaksikutest 5000 valgusaasta kaugusel endiselt paisuva supernoovajäänuki hüüdnimega Millimallikas (IC 443) ning Veomehest punakalt hõõguva Leegitseva Tähe udu (IC 405).

Ida poole liikudes kohtame Vähi, Lõvi, Hüdra ja Sekstandi tähtkujusid, mis võrreldes eelmainitud tähtkujudega väga silmatorkavaid tähti ei sisalda. Peale südaööd tõusevad juba päris kevadised Jahipenide, Bereniike juuste, Karjase, Põhjakrooni, Neitsi ja Herkulese tähtkujud. Pea kohalt keeravad pimeduse saabumisest päikesetõusuni end läbi Ilvese, Suure Vankri ja Lohe tähtkujud.

Parved ja galaktikad

Hajusparvede ja udukogude poolest rikkaliku Linnutee riba kaldumisega idataevasse avaneb meile vaade kodugalaktikast väljapoole. See tähendab, et idataevas hakkavad nähtavaks muutuma Linnutee tasandi kohal tiirlevad kerasparved ja kõikjale universumisse laiali pillutatud galaktikad. Viimaste ilmumist tähistaevasse nimetatakse vahel ka galaktikahooajaks, mis saab mitteametliku alguse märtsi esimeses pooles.

Sadu tuhandeid tähti sisaldavatest keraparvedest, mida küll palja silmaga ei näe, aga mis pakuvad teleskoobis omapärast pilti, tasub veebruari hilisõhtutel vaadelda nelja tuntumat. Need on Jahipenides asuv M3, Bereniike juustes nähtav M53, tublisti madalamal kirdetaevas paistev põhjapoolkera heledaim Herkulese keraparv M13 ja samas tähtkujus asuv M92.

Galaktikatest on astrofotograafidele ja võimekamate vaatlusteleskoopide omanikele peaaegu ideaalsetes kõrgustes fantaasiarikaste nimedega Tuliratta (M101), Veekeerise (M51), Päevalille (M63), Kassisilma (M94) ja Vaala (C32) spiraalgalaktikad, mis asuvad kõik Suure Vankri aiste kõrval või “all”. Teisel pool Suurt Vankrit ja peaaegu seniidis asuvab kuulus Bode (M81) ja Sigari (M82) galaktikate paar. Kõik need sadu miljardeid tähti sisaldavad universumisaared asuvad meist kümne kuni mõnekümne miljoni valgusaasta kaugusel – Universumi mastaabis kiviviskekaugus, kuid vahemaa, mille hoomamisel kipub inimmõistus suitsema.

Leegitseva tähe udu: Veomehes asuv IC 405 ehk hüüdnimega Leegitseva tähe udu asub meist 1500 valgusaasta kaugusel. Selle on hõõguma pannud üks erakordselt hele ja kuum O-tüüpi täht AE Aurigae (keskel). Huvitav on, et täht ei ole seal udus mitte tekkinud, vaid see arvatakse olevat millalgi miljoneid aastaid tagasi välja visatud Orioni suure udukogu (M42) keskelt Trapetsi täheparvest. Suurel kiirusel maailmaruumis liikudes on see juhuslikult sattunud ühele kosmilisele gaasipilvele, millel pole olnud muud võimalust kui võimsa tähe kiirguses helendama hakata. Suitsulonte meenutav kobrutus on tekkinud omamoodi lööklainest, mida AE Aurigae oma tähetuulega udukogule tekitab. Leegitseva tähe udu läbimõõt on umbes 5 valgusaastat ja ulatub kaadrist veel pikemalt üles ja paremale. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Orion 8" f/3.9, Nikon D5600

Meie galaktikakettas asuvatest objektidest, mille üksikuteks tähtedeks lahutamiseks piisab binoklist, tasub üles leida Vähi tähtkuju keskel särava Sõime hajusparve (M44), selle all asuvad Kuldsilma (M67) ja M48 tähist kandvad täheparved.

Silmaga nähtavate Päikesesüsteemi planeetide osas on veebruaritaevas ebatavaliselt vaene - näha saab vaid õhtuti endiselt väga-väga heledalt lõuna- ja läänetaevas liikuvat Jupiteri ning vahetult enne päikesetõusu madalal kagutaevas säravat Veenust. Asi selles, et parasjagu kipuvad teised lähemad planeedid asuma meie planeedi suhtes pigem teisel pool Päikest.

Liidame päeva

Et käesolev aasta on nii-nimetatud liigaasta, on veebruar taaskord päeva jagu pikem, sisaldades tavapärase 28 päeva asemel 29 päeva. Sellise päeva lisamine igale neljandale aastale ei ole mingisugune veider ajalooline vingerpuss, et osad inimesed kolm aastat järjest oma sünnipäeva tähistada ei saaks, vaid sellel on täiesti mõistlik põhjus.

Oleks jube mugav kui Maa teeks Päikese ümber ühe täistiiru ja ühtlasi ka täisarvu pöördeid (päikeseööpäevi) ümber oma telje, näiteks täpselt 365 ööpäevaga. Sellisel juhul oleks üldkasutatavas Gregoriuse kalendri veebruaris igal aastal 28 päeva ning nii võiks see muutumatul kujul kesta tuhandeid aastaid.

Tegelikkuses kestab Maa üks aasta (tiir) ligikaudu 365,2422 ööpäeva (pööret). See tähendab, et ilma midagi muutmata hakkaksid kuupäevaliselt fikseeritud pööripäevad, aastaajad ja taevatutvustused kalendriliselt triivima. Näiteks 100 aastaga oleksime me nihkes 24 päeva ning 750 aastaga valitseks jaanipäeval selline ilm nagu talvisel pööripäeval.

Et taolist ebamugavat olukorda vältida, on sõnastatud üks kaval algoritm: Iga aasta, mis jagub täisarvuliselt neljaga, on liigaasta, juhul kui ta ei jagu sajaga (siis ei ole), kuid neljasajaga jaguv aasta on igal juhul liigaasta. Näiteks käesolev aasta 2024 jagub neljaga, aga mitte sajaga – seega on see liigaasta. 2100. aasta jagub neljaga, aga ka sajaga, seega see pole liigaasta. 2400 jagub küll nelja ja sajaga, aga kuna ta jagub ka neljasajaga, tuleb ta teha ikkagi liigaastaks.

Selle loogika mõistmiseks liigume sammhaaval. Kui lisada iga nelja aasta tagant üks päev, kujuneks aasta keskmiseks kestuseks 365,25 ööpäeva (tegelik 365,2422). Kui iga saja aasta tagant üks liigaasta tühistada võetaks sajandi peale üks ööpäev (0,01) tagasi ning aasta pikkuseks saaksime 365,24 ööpäeva. Kuid ka see ei ole päris täpne. Kui nüüd iga nelja sajandi tagant üks liigaasta taastada, lisatakse keskmise aasta kestvusele 0,0025 ööpäeva. Tulemuseks saame 365,2425 – enam-vähem vastavuses reaalsusega.

Kahjuks pole ka selline kolmekordne murdude liitmine ja lahutamine piisav tehisliku kalendri ja looduslike rütmide täielikuks ühtlustamiseks. Pisikene erinevus tähendab, et 10 000 aasta pärast on Gregoriuse kalender tegelikkusest maha jäänud 3 päeva, 17 minutit ja 33 sekundit. Seda täiendavad muutused Maa orbiidis ja pöörlemiskiiruses. On pakutud, et nende ebakõlade koosmõju vähendamiseks peaksime me 3200. liigaasta tühistama, kuid aastad 3600 ja 4000 liigaastatena säilitama. Sealt edasi muutuksid kõik sajaga jaguvad aastaarvud tavalisteks, välja arvatud 4500, 5000, 5500, 6000 jne. Täielik klapp jääks aga isegi siis püüdmatuks.

*Objektide järel on täpsustatud nende kataloogitähised. Levinumad sellised on Messier (M), New General Catalogue (NGC) ja The Index Catalogue (IC). Neid kasutavad enamikud puldist juhitavad hobiteleskoobid.