Jupiteri vastasseis 2023

Nagu juhtus rõngastatud planeet Saturniga augusti lõpus, jõuab ööl vastu homset Maaga vastasseisu Päikesesüsteemi kõige suurem ja uhkem planeet Jupiter. Vastasseis tähendab sellist olukorda, kus Päikese poolt vaadates asuvad kaks planeeti enam-vähem ühes sihis. Ehk Maalt vaadates tõuseb Jupiter 180 kraadi Päikesest teisel pool lõunakaares oma kõige kõrgemasse punkti öö kõige pimedamal ajal. Ühtlasi saavutab Jupiter taevas maksimaalse näiva heleduse ning saabub aasta parim aeg seda vaadelda.

Jupiteri on paljud kindlasti märganud viimastel kuude ja nädalate õhtutundidel ida- ja lõunataevas kõigist tähtedest palju-palju heledamalt särava "tähena", mis erinevalt teistest heledamatest tähtedest silmanähtavalt ei vilgu. Temast pea 90 kraadi lääne pool (paremal) paistab rõngastega kaunistatud Saturn. Vastasseisu ajal, siis kui Päikese ümber kiiremini liikuv Maa aeglasemale Jupiterile niiöelda järele jõuab, lahutab kaht planeeti "vaid" 595 miljonit kilomeetrit (viis korda rohkem kui Maa-Päikese vahemaa) ning meie vaatenurgast on hiidplaneet täielikult Päikese poolt valgustatud. Tegelikult jõudis Jupiteri ja Maa selle aasta väikseim vahemaa kätte juba käesoleval ööl, kuna kahe planeedi orbiidid ei ole täpselt ringikujulised.

Kui pilved või töö Jupiteri öist vastasseisu vaatlemist segavad, siis pole vaja meelt heita. Kuigi tehniliselt on Jupiter kõige heledam ja suurem just vastasseisu ajal, ei suurene vahemaa tema ja meie vahel ka tulevate nädalate ja isegi kuude jooksul väga dramaatiliselt. Seega võimalusi selle vaatlemiseks peaks lähiajal avanema veel küll ja küll. Kusjuures lähikuudel on teda isegi mugavam vaadelda, kuna siis tõuseb Jupiter taevas kõrgele juba esimestel pimedatel õhtutundidel. Paar kraadi kõrguses ja mõnikümmend miljonit lisakilomeetrit kauguses kaotada ei ole selle puhul midagi olulist.

Jupiteri vaatlemiseks kõlbab igasugune suurendav optika. Isegi suhteliselt pisike binokkel või isegi korraliku zoomiga kaameralääts näitab ära, et Jupiter ei tiirle kauges kosmosesügavuses üksi. Tema ümber liiguvad neli suurt kuud- Io, Europa, Ganymedes ja Callisto, mille avastajaks ei olnud keegi muu, kui kuulus teleskoobipioneerist astronoom Galilei Galileo. Tänaseks on Jupiteri ümber kokku avastatud 95 kuud, kuid võrreldes eelnimetatutega on neist enamik vaid mõnekilomeetrise läbimõõduga asteroidid ning hobitehnikaga pole neid lootustki näha.

Umbes selliselt näeb Jupiter ja selle neli kuud välja teleskoobist silmaga sisse vaadates. Planeedi ümber suhteliselt kiiresti tiirlevate kuude asukohad muutuvad ajas.

Jupiteri pöörlemine. Ühe pöörde tegemiseks kulub hiidplaneedil vaid 10 tundi. See tähendab, et selle ekvaator liigub umbes 13 kilomeetrit sekundis. Selle tulemusel on planeet ka silmnähatavalt poolustelt kokku surutud. Autor: Jordan Blanchard

Natukese korralikuma teleskoobiga ning heade vaatlustingimuste korral (planeet kõrgel taevas, atmosfäär puhas ja rahulik) võib aga osutuda võimalikuks näha pikki planeedi pöörlemistasandit katvaid tumedamaid vööte. Tegemist on piirkondadega, kus Jupiteri turbulentne ja vastassuundades puhuv atmosfäär sügavamale gaasihiiu sisemusse vajub. Tumedam värv tuleneb veidi teistsugusest temperatuurist ja keemilisest koostisest. Juhul kui Jupiter on meie poole vaatlemise ajal pööratud õige küljega (ühe pöörde tegemiseks kulub tal 10 tundi) võime sellel märgata Suurt Punast Laiku, mis kujutab endast Maast kaks korda suuremat tormisüsteemi, mis on meile teadaolevalt seal möllanud juba viimased 400 aastat. Teistmoodi huvitavaid vaatepilte pakuvad Jupiteri suurte kuude üleminekud oma planeedist, mille ajal on Jupiteril võimalik märagata nende varje.

Kuigi Jupiter jääb enamikes hobiteleskoopides pisikeseks vöödiliseks kettakeseks, on selle mõõtmed maisete standardite järgi hoomamatud. Kui rääkida näiteks läbimõõdust, siis selle saavutamiseks peaks ritta panema 11 maakera. Ruumala poolest mahuks selle sisse 1300 Maad. Kusjuures kõik teised Päikesesüsteemi planeedid mahuksid Jupiteri sisse ära ja omajagu ruumi jääks ülegi. Massi on peamiselt vesinikust ja heeliumist koosneval Jupiteril aga koguni nii palju, et see ei pöörle tehniliselt ümber Päikese, vaid Päike ja Jupiter pöörlevad ümber ühise raskuskeskme, mis asub 30 000 kilomeetrit väljaspoolt Päikese pinda.

Jupiter Hubble kosmoseteleskoobis. Planeedi ees on näha selle ja terve Päikesesüsteemi suurimat kuud Ganymedest.

Jupiter selle orbiidil tiirutava Juno sondi kaameras.

Juhul kui satute juba õhtul varakult Jupiteri vaatlemiseks teleskoopi üles seadma, siis ära unustage pilku heitmast ka Päikesesüsteemi suuruselt teisele planeedile - Saturnile. Selle leiab lõunakaarest umbes 18 kraadi kõrguselt juba kella 20:00 ajal. Lisaks on meie hilisõhtune taevas juba täitsa pime, mis tähendab, et nähtavale on tulnud lai valik süvataeva objekte. Edelasuunast tasub näiteks vaadelda Hantli planetaarudu (M27) Rebases ning M7, M15 ja M2 keraparvi Nooles, Pegasuses ja Veevalajas. Kõrgelt lõunataevast leiab eest Andromeeda (M31) ja Kolmnurga (M33) galaktikad samanimelistest tähtkujudest, Persuse kaksikparve (NGC 869 ja NGC 884) Perseusest ja Sõela hajusparve ehk Plejaadid (M45) Sõnnist. Nende kõigi kätteleidmiseks tähistaevast soovitame kasutada rakendust nimega Stellarium.