Piisavalt kaua valgust püüdvat teleskoopi ja kaamerat taevasse suunates muutuvad nähtavaks asjad, mida palja silmaga naljalt ei näe. Antud juhul koorus ligi 9 tunnise säriajaga Luige tähtkujust välja Luige silmuseks või Loori uduks kutsutud moodustis. Tegemist on 10-20 tuhande aasta eest plahvatanud supernoova jäänukiga, mis asub meist umbes 2400 valgusaasta kaugusel ning on nüüdseks paisunud 50-60 valgusaasta laiuseks (taevas kuue täiskuu laiune). Hubble teleskoobiga tehtud vaatlused näitavad, et see paisub endiselt kusagil 400 kilomeetrit sekundis. Tähtedevahelise gaasiga kohtunult ja tähtede gravitatsioonist häiritult on see kaotanud oma esialgse sfäärilise kuju. Kusjuures plahvatuse kuum ja ioniseeritud aine on veninud nii hõredaks, et taolistelt fotodelt saame näha vaid selliseid kohti, kus me näeme seda serviti.
 |
Kasutatud tehnika: Teleskoop Sharpstar edph61 III, monteering EQ6R-PRO, kaamera ASI071MC Pro (projekt on elluviidud Kohaliku omaalgatuse programmi toel), 115x300sek(+50 flat, 50 dark flat, 50 dark), gain 90, offset 21, filter Optolong L-eNhance. Gideeritud. PHD2, N.I.N.A, PixInsight.
 |
| Silmuse peamised/suuremad/heledamad komponendid ja selle tekitanud ammuse supernoova arvatav asukoht. All servas hiidtäht 52 Cygni, mis asub meile umbes sada korda lähemal kui silmus ise. |
 |
| Hubble teleskoobi lähivõtted mõnest Luige silmuse osast. Näib nagu oleks see tehtud filamentidest, millest igaüks on umbes sama lai kui Päikese ja Pluuto vahemaa. |
Supernoovade käigus tekkinud ja plahvatuse poolt ümbritsevasse universumisse paisatud materjal on see, mis lubab hilisemate tähtede ümber moodustuda kivistel planeetidel ja elul/loodusel.
Loori udu avastas saksa astronoom William Herschel 5. septembril 1784.
Pildistatud septembri kahel ööl Tõrvas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar