1972. aasta Suur päevane tulekera

1972. aasta 10. augusti pärastlõunal märkasid arvukad USA ja Kanada elanikud üle taeva kihutavat heledat tulekera. Ühtekokku kusagil 100 sekundit väldanud ning videole ja fotodele püütud nähtus algas kusagilt USA Utah osariigi kohalt ja hääbus Kanadas Alberta piirkonnas. Objekt teenis endale hüüdnime Suur päevane tulekera ning selle näol oli tegemist Maast väga napilt mööda kihutanud pisemat sorti asteroidi või komeedikilluga.

Kui Maa poole suunduva kogukama asteroidi või meteoroidi trajektoor planeedi pinna suhtes on piisavalt lauge võib juhtuda selline olukord, kus see siseneb korraks atmosfääri, liigub seal hõõguva tulepallina sadu või tuhandeid kilomeetreid ning väljub sealt olles kaotanud osakese oma kiirusest ja massist. Sisuliselt toimub atmosfääri riivamine. Täpselt selline asi juhtus Suure päevase tulepalliga, mille algsed mõõtmed olenevalt sellest, kas tegemist oli kivise või jäise kehaga olid kusagil 3-14 meetrit ning selle liikumiskiiruseks mõõdeti kusagil 14,7 kilomeetrit sekundis. Sellest maha jäänud suitsujuga püsis õhus minuteid peale möödumist.

foto kõnealusest objektist Wyomingi osariigis Jacksoni järve ääres. Taamal paistavad Tentoni mäed. Foto autoriks on James M. Baker.

Oma madalaimas punktis Montana osariigi kohal liikus see vaid 57 kilomeetri kõrgusel maapinnast ning sealsed pealtnägijad teatasid, et nad kuulsid objektilt kostuvat topelt-ülehelilööki. Oleks objekti trajektoor toonud selle veelgi madalamale, võinuks see õhus võimsa jõuga plahvatada. Mida sarnast toimus 2013. aasta veebruaris Venemaal Tšeljabinski oblasti kohal, kui seal lõhkes maapinnast kusagil 30 kilomeetri kõrgusel 20 meetrise läbimõõduga asteroid. Toonane plahvatus oli piisavalt võimas, et vigastada 7200 hoonet ja 1500 inimest.

1994. aastal analüüsis Tšehhi astronoom Zdeněk Ceplecha Suure päevase tulekera andmeid ning järeldas, et see võis Maa atmosfääriga kohtudes kaotada kolmandiku kuni poole oma massist. Osad varasemad arvutused viitasid, et tegemist niinimetatud Apollo tüüpi asteroidiga, mis oleks pidanud Maaga lähedalt kohtuma uuesti 1997. aastal. Taolist kohtumist aga ei suudetud kunagi registreerida ning objekti pole teadaolevalt siiani tuvastatud.

All Linda Bakeri poolt filmitud video sama järve kaldal. Kaadrid on taastatud ning videole on lisatud Jacksoni järve ääres salvestatud lindude laul. Originaalis heli puudus.