Tähed, mis lahkuvad Linnuteest

Analüüsides 2013. aastast tähtede asukohti ja suhtelisi kiirusi mõõdistanud Gaia satelliidi värskeid andmeid on astronoomid Linnuteest leidnud kuus uut sellist tähte, mis kihutavad selles niivõrd suure kiirusega, et need varem või hiljem galaktikavahelisse ruumi jõuavad. Neist kaks kõige rekordilisemalt kiiremat tähte kannavad tähiseid J0927 ja J1235 ning liiguvad Linnutees vastavalt 2285 ja 1694 kilomeetrit sekundis. Maale teeks näiteks J0927 ühes tunnis peale peaaegu 700 tiiru.

Hubble kosmoseteleskoobi foto 2017. aastal Kassiopeia tähtkujust 6500 valgusaasta kauguselt avastatud pulsarist tähisega PSR J0002+6216, mis kannab tänaseks hüüdnime Kahurikuuli pulsar. Sellise nime on see Maa suunas perioodiliselt elektromagnetlaineid kiirgav neutrontäht ehk pulsar saanud põhjusel, et tegemist on ühe kiiremini liikuva tähejäänukiga. Kihutades kosmilise kahurikuulina 1127 kilomeetrit sekundis eemale oma kunagisest sünnipaigast supernoova käigus, on see enda taha tekitanud ergastatud gaasist koosneva saba. Ka Kahurikuuli kiirus on piisav, et lõpuks lahkub see meie kodugalaktikast täielikult ning jääb rändama galaktikatevahelisse ruumi.

Selliste tähtede päritolu arvatakse olevat seotud niinimetatud tüüp Ia supernoovadega. Sellised täheplahvatused toimuvad kaksiktähesüsteemides, kus üks tähtedest on oma elu lõpus muutunud valgeks kääbuseks kutsutud üli-tihedaks ja kuumaks tähejäänukiks. Kui kahe tähe vaheline vahemaa on piisavalt väike, hakkab valge kääbuse pinnale teise tähe atmosfäärist voolama materjali (vesinikku). Kui valge kääbus saavutab sellise kannibalismi käigus massi 1,4 Päikest (Chandrasekhari limiit), plahvatab see supernoovana ning teatud tingimustel heidetakse teine täht selle käigus süsteemist suurel kiirusel välja.

Antud ülikiirete tähtede tähtede puhul võib ülal kirjeldatud mehhanism supernoovaks olla aga veidi teistsugune. Nimelt arvatakse, et teatud osa tüüp Ia supernoovadest tekivad kaksiksüsteemis, kus mõlemad tähed on jõudnud valge kääbuse faasi. Sellisel juhul ei voola neist ühe pinnale mitte vesinik, vaid peamiselt heelium. Kui üks valge kääbus saavutab supernoovaks vajaliku massi ning plahvatab, plahvatab lisaks tähele ka selle ümber olev heeliumkest. Taoline topeltdetonatsioon (D6) võib olla põhjuseks, miks vastselt avastatud tähed on omandanud nõnda suure kiiruse. Teooriat toetab lisaks fakt, et antud kihutavate tähtede spektreid uurides on avastatud, et need koosnevad peamiselt süsinikust ja hapnikust - ehk tegemist on valgete kääbustega.

Kui mingi arvestatav osa tüüp Ia supernoovadest on tõepoolest taolist alatüüpi, tähendab see, et Linnutee on oma elu jooksul galaktikatevahelisse ruumi heitnud üle 10 miljoni suurel kiirusel liikuva valge kääbuse. Vähe sellest. Ka teised galaktikad on teinud sama. See tähendab, et muuhulgas Linnutee ja ka meie Päikesesüsteemi lähiümbrus võib olla täidetud ammuste ja nüüdseks juba praktiliselt nähtamatuks jahtunud Linnutee-väliste valgete kääbustega, mis meist ülisuurtel kiirustel risti-rästi mööda kihutavad.