James Webbi kosmoseteleskoobi foto 1140 valgusaasta kaugusel lõunapoolkera Purjete (Vela) tähtkujus asuvast objektist või õigemini objektide paarist, mida tuntakse ühiselt tähisega HH 46/47. HH on lühend terminist Herbig-Haro, mis tuleneb omakorda taolisi objekte esimestena umbes samal ajal uurinud astronoomide George Herbigi (USA) ja Guillermo Haro (Mehhiko) perekonnanimedest.
Tegemist on kosmises mõttes verinoorte prototähtedega, mis viskavad ümbritsevat gaasi ja tolmu liialt kiirel kogudes oma poolustelt välja suurel kiirusel liikuvaid kitsaid jugasid ioniseeritud gaasi - gaasi, mis on nii kuum, et selle aatomid on kaotanud oma elektronid ning muutunud elektriliselt laetuks (tavaoludes on aatomis võrdne arv positiivselt laetud prootoneid ja negatiivselt laetud elektrone). Liikudes sadu kilomeetreid sekundis põrkub gaas moodustuvaid tähesüsteeme ümbritseva gaasi ja tolmuga, tekitades oma teel iseloomulikke poolkaarjaid lööklaineid. Kuigi jugade tekke täpne mehhanism ei ole veel päris selge, on tegemist tähe eluiga silmas pidades lühiajalise nähtusega, mis kestab vaid mõned kümned või sajad tuhanded aastad.
 |
| Nagu ikka, tasub pilk peale heita foto täislahutuses (14559x8481px) versioonile, mille leiab siit: https://stsci-opo.org/STScI-01H5309J2AAYSABKVQ89R7V44T.png |
Peale seda, kui äsjatekkinud täht on oma vahetu ümbruse tolmust ja gaasist materjalist puhastanud, lakkavad ka joad ning täht saab asuda nautima oma miljardeid aastaid kestvat suhteliselt rahulikku eluperioodi, mida nimetatakse tähtede peajadaks. Sellest tulenevalt peaks olema ka arusaadav, et miks Herbig-Haro objektid on meiesuguste universumi vaatlejate suhteliselt haruldased - selline vaatemänguline faas kestab tähtede eluiga arvesse võttes vaid hetke.
Antud objektide paar on tõenäoliselt vaid mõni tuhat aastat vana ning valmis tähed saavad neist alles miljonite aastate pärast. Seni kestvad pursked, millest vanemad on fotol punased ning hiljutisemad sinised niitjad moodustised objektide vahetus läheduses, määravad muuhulgas ära kui massiivseks on tähed võimelised kasvama. Pool-läbipaistev sinakas ala objekti ümber on udukogu, millest prototähed oma gravitatsioonilist kokkulangemist alustasid.
Foto taustal paistavad punakalt kauged galaktikad ja sinakalt tähed Linnutees, mis kannavad James Webbi teleskoobi ehituslikest iseärasustest tulenevalt 8-harulisi diffraktsiooniriste. Foto alumises ääres võib märgata üht kauget, tõenäoliselt omavahel põrkuvat või lähedalt mööduvat galaktikapaari, mis paistab meile kangesti otsekui kosmiline küsimärk. Vaadeldava universumis sisalduvate galaktikate sadadesse miljarditesse või isegi triljonitesse küündivat arvu meeles pidades poleks midagi imestada, kui siin-seal näeme me varem või hiljem ära kõikide kirjakeelte tähestikke ja kirjavahemärke meenutavad moodustised.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar