Supernoova Tuulerattas (M101)

Üleeile, 19. mail avastas Jaapani hobiastronoom Koichi Itagaki Suure Vankri (Ursa Major) tähtkujus paistvast M101 ehk Tuuleratta galaktikast uue supernoova. Et hiiglaslik, peaaegu triljon tähte sisaldav Tuuleratas asub meist kusagil 21 miljoni valgusaasta kaugusel, on SN 2023IXT tähist kandva supernoova näol tegemist viimase kümnendi kõige lähema täheplahvatusega. Viimane lähim supernoova SN 2014J leidis 2014. aasta jaanuaris aset meist ligikaudu 12 miljoni valgusaasta kaugusel asuvas M82 ehk Sigari galaktikas, mille leiab samuti Suure Vankri tähtkujust. Mainime igaks juhuks ka ära, et need supernoovad süttisid siis vastavalt 21 miljoni ja 12 miljoni aasta eest ning nii kaua kulus nende valgusel meieni jõudmiseks. Seega M101 supernoova oli tegelikult kusagil 9 miljonit varasem kui SN 2014J. Informatsioonil kulub universumi mõõtkavas levimiseks aega. Lihtsuse huvides arvestame nende toimumisaega enda perspektiivist.

Autor: Richard Dowding

Autor: Paul Richard Bird

Autor: Eliot Herman

Autor: Keith Jones

Tuulerattas süttinud supernoovat ei ole kahjuks küll palja silmaga näha, kuid kogukama hobiteleskoobiga peaks seda suutma eristada. Eestimaiselt suvised ja valged ööd teevad selle ülesande muidugi veidi keeruliseks.

M101 asukoht Suure Vankri lähistel. Leiab selle "vankri" tiputähtede kohalt.

Supernoovad on ühed universumi kõige võimsamad ja heledamad nähtused, mida on võimalik näha miljardite valgusaastate kauguselt. Need jagunevad laias laastus kahte tüüpi. Neist esimene leiab aset binaar- ehk kaksiksüsteemis, kus üks tähtedest jõuab oma elu lõppu ning tekib tihe valgeks kääbuseks nimetatud tähejäänuk. Kui kaaslase kaugus sellest on piisavalt väike, võib selle materjal hakata voolama valge kääbuse pinnale, kuni selle kogumass ületab umbes 1,44 Päikese massi ning see plahvatab supernoovana. Teist tüüpi supernoova tekib siis kui massiivse (vähemalt 8-12 Päikese massi) tähe tuumas lõppeb kütus ning see ei suuda ennast enam iseenda raskuse all üleval hoida. Tulemuseks tähe kokkuvarisemine ehk kollaps, millega kaasneb ülienergeetiline plahvatus, mis särab näiteks meie Päikesest mitmeid miljardeid kordi heledamalt. SN 2023IXT on tõenäoliselt neist viimast tüüpi. Selle täpsemaks kinnitamiseks jälgivad astronoomid hoolikalt uue supernoova heledust mitme järgneva kuu jooksul, kuni see viimaks taaskord nähtamatuks hääbub.

Linnutee teadaolevalt viimane supernoova süttis kusagil 1670. - 1680. aastate vahel Kassiopeia tähtkujus, kuid polnud tähtedevahelise gaasi tõttu hõlpsasti vaadeldav. Viimast silmaga nähtavat supernoovat sai näha 1987. aasta veebruaris lõunapoolkeral paistvas Suures Magalhãesi Pilves, mis on tegelikult üks Linnutee satelliitgalaktikaid ning asub meist 163 tuhande valgusaasta kaugusel.