Astronoomiline kevad hakkas juba peaaegu kuu aega tagasi, kuid kõrgemad temperatuurid ja selgem taevas saabus meieni alles viimastel nädalatel. Täiskuu hetkel veel kestev kahanemine tähendab, et hilisõhtuti on võimalik näha täiesti pimedat kevadtaevast. Ainus kehv asi taevavaatleja seisukohast on, et ööd on nüüd päevadest juba väga märgatavalt lühemad ning üha lühemaks jäävad. Seega tähistaevast ei tohiks lasta seal õues niisama särada, vaid seda esimesel võimalusel nii silma kui teleskoobi abil uurida.
Kui näiteks tähtkujusid ongi kõige parem silmaga otsida ja ära tunda, siis teleskoobiga nähtavate objektide osas on kevadtaeva märksõnadeks kindlasti galaktikad ja kerasparved. Nimelt oleme me oma orbiidil ümber Päikese jõudnud sinnamaale, kus meie (põhjapoolkeralaste) öötaevas ei vaata mitte Linnutee tiheda tasandi poole, vaid pigem selle kohale. Et seal suunas on tähti ja nende vahel asuvat tolmu ja gaasi palju hõredamalt, on meie vaade avatud praktiliselt lõputusse universumisügavusse, kust leiab põhimõtteliselt eest rohkem galaktikaid kui tähti meie Linnutees.
 |
| Kaart meie planeedi tähistaevast. Vertikaalteljel on deklinatsioon ehk kääne ja horisontaalteljel kuud. Meie jaoks avaneb kevadkuudel vaade kaarti ülemisse keskmisesse piirkonda, kus punasega on märgitud kõik heledamad galaktikad. Pange tähele, et tumedalt varjutatud Linnutee on neist praktiliselt tühi. Autor: Charles Bracken |
Teel galaktikate poole näeme palju lähemal asuvaid, Linnutee koosseisu kuuluvaid, kuid kõrgel selle kohal tiirutavaid kerasparvi. Nende sadu tuhandeid ja mõnel juhul miljoneid tähti sisaldavate täheparvede teke ja evolutsioon tekitab astronoomides veel hulgaliselt küsimusi. Kui nüüd ausalt tunnistada, siis eelmainitud galaktikad paistavad enamikes teleskoopides veidi heledamate laikudena tumedal taustal. Seevastu kerasparved, mida talveõhtutel üldse mitte näha ei olnud, pakuvad üsna omapärast vaatepilti ka pisemates teleskoopides.
Enne veel kui vaatame, et kust me kõige huvitavamad galaktikad ja kerasparved kevadtaevast leida võiksime, proovime lühidalt kirjeldada, et millist vaadet me tulevate kuude õhtutel silmaga näeme. Seda tehes peaksime meelde tuletama, et kui aprillis on ööd veel suhteliselt pimedad, siis mai teises pooles ja juunis teeb vaid viivuks madalale horisondi alla sukelduva Päikese kuma tähistaeva vaatlemise raskeks. Pole midagi teha – see on võlg mida peame maksma päevase soojuse ja valguse eest.
Tähtkujud
Aprilli esimeste nädalate õhtutel nägime veel edela- ja idataevas niiöelda talviseid tähtkujusid, nagu näiteks Orion, Sõnn, Veomees ja Kaksikud. Mai alguseks on need aga nihkunud päikesekumasse (tegelikult nihkub näivalt Päike taevas nende poole) ning muutunud praktiliselt nähtamatuks. Uuesti näeme neid alles augusti ja septembri hommikupoolikutel.
Hilisematel õhtutundidel lõunasse vaadates märkame aga juba päris kevadist Lõvi, Jahipenisid, Berenike Juukseid, Karjast, Neitsit, Maokandjat, Krooni, Herkulest ja Lohe. Päris silmapiiri kohalt leiame pisemad Sekstandi, Karika, Kaarna ning Kaalude ja Maokandja ülemised osad. Pea kohal särab teada-tuntud Suur Vanker (õigemini küll Ursa Major ehk Suur Karu, mille osaks Suure Vankri asterism on). Heledamatest tähtedest väärivad nimetamist Karjase Arktuurus, Lõvi Reegulus ja Neitsi Spiika, mis moodustavad Kevadkolmnurgaks nimetatud asterismi.
 |
| Kuvatõmmis (vabavaralisest) planetaariumiprogrammist Stellarium, kus on näha mai esimesel nädalal südaöösel avanev vaade lõunasse. Paremal ehk lääne pool asuvad talvised tähtkujud, vasakul ehk idas suvised. |
Ida poolt tõusevad suvised Lüüra, Luik, Kotkas, Rebane, Nool, Delfiin ja Kilp. Neist kolmes esimeses leiduvatest heledamatest tähtedest (vastavalt Veega, Deeneb ja Altair) saame kokku Suvekolmnurga. Ühtlasi toovad need tähtkujud endaga meie taevasse taaskord Linnutee riba, mida on mai- ja juuniöödel suhteliselt raske heleda taeva taustal eristada.
Vaatamata mõnikord esitatud kujutlusele, et galaktikad on universumisse laiali pillutatud hajusalt, on nad tegelikult koondunud suurematesse gravitatsiooniliselt seotud struktuuridesse – galaktikaparvedesse ja superparvedesse. Linnuteest, Andromeeda ja Kolmnurga galaktikast koosnev niinimetatud Kohalik grupp kuulub näiteks Neitsi galaktikaparve koosseisu, mis on omakorda samanimelise superparve tuum. See pole aga midagi muud kui väike kõrvalharu kolossaalsest Laniakea superparvest.
 |
| Eelmise aasta aprillis Tõrvast pildistatud Neitsi tähtkujus paiknev kaugete galaktikate ahelik, mida tuntakse laiemalt Markariani keti all. Tegemist on umbes 1500 liikmelise Neitsi galaktikaparve (millesse kuulub ka Linnutee) osaga, kus näiliselt üksteisele suhteliselt lähedal ja ühtlases kaarjas ahelas asub mitu suurt ja heledat ning hulgaliselt väiksemaid/kaugemaid galaktikaid. Foto andmed. Teleskoop Orion 8" Astrograph, monteering EQ6R-PRO, kaamera Nikon D5600, 50x160sek(+flat ja bias kaadrid), ISO 1600, filter L-Pro. Gideeritud. PHD2, APT, DSS, Pixinsight, PS. |
Neitsi parve kohal Berenike Juuste tähtkujus paistab üks teine rikkalik galaktikaparv nimega Kooma. Kuna see asub meist üle 300 miljoni valgusaasta kaugusel, läheb enamike selle liikmete vaatlemiseks tarvis veidi suuremat vaatlustehnikat. Heledaimad neist on NGC 4631, NGC 4494, NGC 4565, M64 ja NGC 4559. Berenike Juuste kohal ja otse Suure Vankri aiste all paistab seevastu neli suhteliselt heledat spiraalgalaktikat M51 (Veekeerise galaktika), M63 (Päevalille galaktika), M94 (Krokodilli silma galaktika) ja M106. Suure vankri tiputähest Alkaidi kõrval asub kuulus M101 ehk Tuuleratta galaktika. Teisel pool Suurt Vankrit leiab tuntud galaktikatepaari M81 (Bode) ja M82 (Sigar).
Näiteid galaktikatest
Järgmiseks mõne sõnaga lähemalt mõnest eelnimetatud galaktikast, mida tasub taevast püüda võimalikult suure vaatlustehnikaga. Veel parem oleks neid jäädvustada kaameraga, kuigi see eeldab teatud tehnika ja teadmiste olemasolu, mille ausaks tutvustamiseks jääb antud artikkel kitsaks.
Suure Vankri tiputähe Alkaidi alt leiab M51 ehk Veekeerise galaktika, mis kuulub oma ebatavaliselt heleda tuuma tõttu niinimetatud Seyferti galaktikate hulka. Suure heleduse ja suhtelise läheduse (23 miljonit valgusaastat) tõttu oli Veekeerise galaktika esimene omasugune, mille spiraalne struktuur kindlaks tehti. Veekeerist on mingil määral näha ka binokliga, kuid tarvis läheb vähemalt 8 tollist teleskoopi ja väga pimedat taevast, et eristada selle kõrval asuvat pisemat M51b kääbusgalaktikat. Tegemist omavahel põrkuva paariga, millest väiksem on ammuses minevikus ilmselt Veekeerise tasandist mitu korda läbi “kukkunud” andes viimasele kaunid spiraalharud. Lisaks on nende vastastikused loodejõud käivitanud mõlemas üsna tormilise uute tähtede tekkimise.
 |
| Veekeerise galaktika ehk Messier 51a ja Messier 51b Suure Vankri lähistel. Meist 31 miljoni valgusaasta kaugusel asuv põrkuv galaktikapaar oli esimene mille puhul tuvastati spiraalstrukutuur (1845, William Parsons). Suurem galaktika on läbimõõdult kusagil 78 tuhat valgusaastat. Eemal ja palju kaugemal paistab serviti galaktika tähisega IC 4263. Foto on tehtud Tõrvas kogusäriga ligi neli tundi. Teleskoop Orion 8" Astrograph, monteering EQ6R-PRO, kaamera Nikon D5600, 86x160sek(+flat ja bias kaadrid), ISO 1250, filter L-Pro. Gideeritud. PHD2, APT, DSS, Pixinsight, PS. |
 |
| Aprilli esimesel nädalavahetusel kolmel järjestikusel ööl Tõrva taevas pildistatud M101 ehk Tuuleratta galaktika, mis asub meist kusagil 21 miljoni valgusaasta kaugusel. Ehk siis pisut vähem kui kümme korda kaugemal kui meile lähim hiidgalaktika Andromeeda. Suuruse ja tähtede arvu poolest jätab see aga varju nii Linnutee kui Andromeeda. Läbimõõdult 170 000 valgusaastat, mahutab see endasse ligikaudu triljon tähte. Kui suur see arv on? Ütleme nii, et kui keegi peaks tahtma kõik Tuuleratta galaktika tähed ükshaaval üle lugeda ning tal kuluks igale tähele keskmiselt sekund, siis see ülesanne võtaks tal kokku üle 31 tuhande aasta. Teleskoop Orion 8" Astrograph, monteering EQ6R-PRO, kaamera ASI071MC Pro (projekt on elluviidud Kohaliku omaalgatuse programmi toel), 303x100sek(+50 flat, 50 dark flat, 60 dark), gain 90, filter Optolong L-Pro. Gideeritud. PHD2, N.I.N.A, Pixinsight. |
 |
| Peipsi mändide vahelt paistev Suur Vanker, selle tähtede nimed ning lähivõte Mizar/Alcorist ehk Härjast ja Hundist läbi teleskoobi. Pange tähele, et heledam Mizar koosneb tegelikult kahest üksteisele väga lähedal paistvast tähest. Need kaks koosnevad sarnaselt Alcoriga veel kahest liikmest, mida ainult teleskoobiga pole võimalik eristada. Foto koosneb umbes 100st 4-sekundilisest kaadrist (ISO 640). Teleskoop Bresser Messier 203/1200, fotokas Nikon D5600. |
 |
| Umbes kolme tunnise säriajaga galaktikapaar Ursa Majori tähtkujus. Vasakul avastaja järgi Bode nime kandev galaktika (Messier 81) ja paremal kuju järgi Sigariks kutsutud galaktika (Messier 82). Mõlemad galaktikad asuvad meile suhteliselt lähedal - "kõigest" 12 miljoni valgusaasta kaugusel. Foto on jäädvustatud veebruari lõpuöödel Tõrva taevas. Teleskoop Orion 8" Astrograph, monteering EQ6R-PRO, kaamera Nikon D5600, 62x180sek(+flat ja bias kaadrid), ISO 1250, filter L-Pro. Gideeritud. PHD2, APT, DSS, Pixinsight, PS. |
 |
| Messieri kataloogis tähist M104 kandev lääts-spiraalgalaktika asub Kaarna ja Neitsi tähtkujude piiril ning kuna meie maalt see kunagi kõrgemale kui umbes 20 nurgakraadi ei tõuse, on seda võimalik vaid praegusel aastaajal korraga paaril öötunnil vaadata ja pildistada. Meie suunasime teleskoobi sellele eelmise aasta aprilli alguses ning kogusime ühtekokku umbes 3 ja pool tundi kasutatavat pildimaterjali. Kasutatud tehnika ja andmed: Teleskoop Orion 8" Astrograph, monteering EQ6R-PRO, kaamera Nikon D5600, 78x180sek(+flat ja bias kaadrid), ISO 1250, filter L-Pro. Gideeritud. PHD2, APT, DSS, Pixinsight, PS. |
Lõvi tähtkuju taustal paisteb pisike galaktikagrupp, mida tuntakse Lõvi Kolmiku nime all. Selle liikmeteks on NGC 3628 ehk Hamburgeri galaktika, M65 ja M66. Tegemist meist umbes 35 miljoni valgusaasta kaugusel asuvate spiraalgalaktikatega, millest igaüks sisaldab tõenäoliselt kümneid, kui mitte sadu miljardeid individuaalseid tähti. Arvatakse, et kõik kolm galaktikat on minevikus üksteisest suhteliselt lähedalt möödunud, moonutades silmanähtavalt NGC 3628 ja M66 galaktikate spiraalmustreid ning rebides neist välja sadade tuhandete valgusaastate pikkuseid täheribasid. M65 näib sellest miljoneid aastaid kestnud ja siiani kestvast gravitatsioonilisest tantsust kõige puhtamalt pääsenud. Vähemalt siiani.
 |
| Lõvi Kolmikuks kutsutud galaktikategrupp samanimelises tähtkujus. Selle liikmeteks on fotol vasakul asuv NGC 3628 (Hamburgeri galaktika), M65 (ülal-paremal) ja M66. Tegemist on umbes 35 miljoni valgusaasta kaugusel asuvate spiraalgalaktikatega, millest igaüks sisaldab tõenäoliselt kümneid, kui mitte sadu miljardeid individuaalseid tähti. Arvatakse, et kõik kolm galaktikat on minevikus üksteisest suhteliselt lähedalt möödunud, moonutades silmanähtavalt NGC 3628 ja M66 galaktikate spiraalmustreid ning rebides neist välja sadade tuhandete valgusaastate pikkuseid täheribasid. Foto on tehtud 2021. aasta märtsi lõpus. Tõrvas. Orion Astrograph 203/800mm, f3,9 + Baader Mark III korrektor, säri: 126x1min, 39 pimekaadrit, 43 bias, ISO 2000, kaamera: Nikon D5600. DSS, PixInsight, PS. |
Kerasparved on sadadest tuhandetest või isegi miljonitest omavahel gravitatsiooniliselt seotud tähtedest koosnevad kerajad tähekogumid, mille tihedus tõuseb keskosa poole liikudes. Kusjuures nende läbimõõt on keskmiselt “kõigest” 150 valgusaastat. Erinevalt enamikest Linnutee tähtedest ja hajusparvedest, mis asuvad galaktika lapikus ja tihedas kettas, tiirlevad kerasparved ümber galaktika keskme selle hõredas sfäärilises halos. Seetõttu läbivad nad galatikatasandit vaid kord mõnekümne miljoni aasta jooksul ning enamuse oma elueast veedavad nad kõrgel ketta kohal ja all.
Kerasparvede tekke kohta puudub endiselt ühtne teooria, aga üldiselt ollakse üksmeelel, et need on ühed universumi vanimad tähekogumid, mille sünd ulatub vähemalt 10 miljardi aasta tagusesse aega. Sellest annavad mõista nendes sisalduvate tähtede populatsiooni ühesugusus ning madal metallide sisaldus. See viimane annab mõista, et nad tekkisid varajases universumis, kus vesinikust ja heeliumist raskematel elementidel (astronoomide kõnepruugis metallid) ei olnud aega veel tekkida.
Meie galaktikas on kerasparvi avastatud kokku 158 ja arvatakse, et kusagil 20 ootab veel avastamist. Teistes suuremates galaktikates leidub neid rohkem – näiteks Andromeedas ligi 500 ning hiidelliptilises M87 galaktikas, mille südames asuvast mustast august mõni aasta tagasi pilti tehti, üle 10 tuhande.
Kus ja millised?
Maitaevast on keskmise suurusega teleskoobi abil võimalik leida üle paarikümne kerasparve, milles heledamate nägemiseks piisab binoklist. Paraku erinevalt erinäolistest galaktikatest, on kerasparved silmaga vaadates peaaegu äravahetamiseni sarnased, paistes teleskoobis otsekui uduste piirjoontega pallikesed. See oli ilmselt üks peamisi põhjusi, miks kuulus prantsuse komeedikütt Charles Messier neist nii paljud oma samanimelises (komeetidega sarnanevate objektide) kataloogis ära mainis.
Põhjapoolkera konkurentsitult heledaimaks kerasparveks on Herkulese tähtkujus asuv M13 (vahel ka lihtsalt Suur Herkulese kerasparv), mis asub maiöödel kõrgel lõunataevas. See sisaldab oma 145-valgusaastase läbimõõdu sees umbes 300 tuhat tähte ning asub meist ligi veerand miljoni valgusaasta kaugusel. 1974. aastal saadeti nüüdseks vanarauda jõudnud Arecibo raadioobservatooriumist M13 poole teele raadiosõnum, kus täpsustati muuhulgas Maa asukohta, meie DNA ehitust ja perioodilisustabelit. Nüüdseks on selgunud, et selleks ajaks kui valguse kiirusel kihutav raadiosõnum sinna kohale peaks jõudma, on parv selle teelt ära liikunud.
 |
| Meie poolkera heledaim kerasparv Messier 13, mida tuntakse ka Suure Herkulese parvena. Nagu nimest võib järeldada, asub see Herkulese tähtkujus, mis tõuseb praegustel hilisõhtutel idataevast ja jõuab hommikuks kõrgele lõunataevasse. Selle avastas astronoom Edmond Halley juba 1714. aastal. Nagu teisedki kerasparved, koosneb M13 väga tihedalt pakitud tähtedest, mis tiirlevad ümber ühise massikeskme enam-vähem ringikujulistel ja ühtlaselt orienteeritud orbiitidel - sellest selle kerajas, keskme poole üha tihedamaks koonduv välimus. Meist kusagil 25 000 valgusaasta kaugusel asuv M13 koosneb umbes 300 tuhandest tähest, kuid selle läbimõõt on vaid 150 valgusaastat. See tähendab, et tähtedevahelised keskmised kaugused on seal kümneid kordi väiksemad kui suhteliselt hõredas Päikese naabruskonnas. Seetõttu arvatakse, et seal võib ette tulla isegi otseseid tähtedevahelisi põrkeid. Näiteks on kerasparvedest avastatud üksikuid noori siniseid tähti (blue stagglers), mis sinna eelduste kohaselt loomulikul moel moodustuda ei tohiks. Ühe teooria kohaselt on need tekkinud kahe vana ja punaka tähe põrkumisel, liitumisel ning omamoodi taassüttimisel. Pildistatud eelmise aasta aprillis. Tõrvas. Teleskoop Orion 8" Astrograph, monteering EQ6R-PRO, kaamera Nikon D5600, 251x80sek(+flat ja bias kaadrid), ISO 800, filter L-Pro. Gideeritud. PHD2, APT, DSS, Pixinsight. |
Teine väga hele kerasparv tähisega M3 asub kõrgel Jahipenide tähtkujus. See oli esimene Messieri enda poolt avastatud kerasparv, mida ta pidas algselt ilma tähtedeta udukoguks. Alles 20 aastat hiljem, 1784. aastal suutis William Herschel selles suuremaid üksikuid tähti eristada. Nüüdseks on M3-st saanud üks enimuuritud kerasparvi, milles sisalduvate tähtede arv ulatub poole miljardini. Selle kauguseks on 34 tuhat valgusaastat.
 |
| Jahipenide tähtkujus asub M3 kerasparv. Selle kauguseks meist on 32,6 tuhat valgusaastat ja Linnutee tasandist asub see 31,6 tuhande valgusaasta kõrgusel (Linnutee keskmest 38,8 tuhat valgusaastat) ehk siis suhteliselt uhkes üksinduses. Läbimõõdult on see kusagil 180 valgusaastat ning sisaldab ligikaudu 500 000 tähte. Nende hulgast on avastatud 274 eelmainitud muutliku tähte, millest omakorda 133 on RR Lyrae tüüpi, mis on meil lubanud selle kaugust väga täpselt mõõta. Üldse peetakse M3-e üheks kõige enimuuritumaks täheparveks. Foto on tehtud 2021. aasta esimesel mail. Tõrvas. Orion 8'' Astrograph (203/800mm), Skywatcher EQ6R-PRO, Nikon D5600. 118 üheminutilise säriga kaadrit (ISO 1000), millele lisandusid kalibreerimiskaadrid (56dark, 65flat, 60bias). PHD2, DSS, PixInsight, PS |
Lisaks eelmainitutele kerasparvedele on mais hästi vaadeldavad M5 (Neitsi ja Maokandja vahel), M53 (Berenike Juustes), M10 ja M12 (Maokandjas) ning M56 (Lüüras). Horisondile lähemale liikudes leiab neid veelgi, kuid seal on need raskemini vaadeldavad.
Planeedid
Silmaga nähtavatest planeetidest (neid on üldse kokku viis) on kevadistel õhtutel näha kaht meile kõige lähemat. Need on Veenus ja Marss, millelt olla osade arvates vastavalt pärit naised ja mehed. Neist esimene - Veenus - särab kohati võõristavalt heleda objektina läänetaevas. Mõnikord peale pikemat pilvist perioodi ja selgete ilmade saabumist kipuvad inimesed seda esimese hooga mingitsorti tundmatuks lendavaks objektiks pidama. Tegelikkuses on tegu peaaegu Maa suuruse ja väga tulise planeediga, mille lähedus Päikesele ja meile ning selle pilvkatte hea peegelduvus teevad sellest Päikese ja Kuu järel taeva kõige heledama objekti. Siis kui Veenus paistab parasjagu läänetaevas, kutsutakse seda rahvasuus Ehatäheks, enne päikesetõusu idas paistes aga Koidutäheks.
Juuli alguses saavutab meiega võrreldes Päikese ümber kiiremini tiirlev ja seega meile lähenev Veenus suurima nii-nimetatud idapoolse kaugenemise. See tähendab, et sellel ajal lahutab seda Maalt vaadates Päikesest maksimaalsed 45,4 nurgakraadi. Oma näiva heleduse tipu (-4,7 mag) saavutab see aga kuu hiljem, kui selle lähedus ja valgustatuse määr saavutavad optimumi. Peale seda hakkas Veenuse heledus suhteliselt kiiresti langema ning augusti keskpunktis, kui see liigub meie ja Päikese vahelt läbi (tegelikult selle alt), muutub maisele vaatlejale praktiliselt vaadeldamatuks.
 |
| Paar nädalat tagasi pildistatud planeet Veenus. Foto on tehtud läbi 203/1200mm Newton teleskoobi (+2xBarlow), kaamera ZWO ASI071MC-Pro (projekt on ellu viidud kohaliku omaalgatuse programmi toel). 30 tuhandest kaadrist stäkitud parimad 5%. Töödeldud PIPP, Autostakkert, Registax, PS. |
Peale sügisest suurt vastaseisu meist juba päris kaugele jäänud Marssi näeme veel aprillis Kaksikute tähtkuju keskel liikumas päev-päevalt Vähi tähtkuju suunas, kuhu ta viimaks mai keskpaigaks ka kohale jõuab. Mai lõpuks on aga nendele tähtkujudele Päike niivõrd lähedale nihkunud, et Marssi me sealt enam naljalt ei erista.
Kaht hiidplaneeti Jupiteri ja Saturni, mille parim vaatlusaeg saabub alles suve lõpus ja sügisel, võime me alles hiliskevadistel varahommikutel madalal idattaevas näha. Päikesele kõige lähemat planeeti Merkuuri, mis oma kibeda liikumise tõttu Rooma jumalate käskjala järgi nime kannab, võime me aprilli keskel näha vahetult peale päikeseloojangut madalal idataevas ning mai lõpus vahetult enne päikesetõusu madalal läänetaevas.
Meteoorivoolud ja varjutused
Aprilli lõpus saab lõpuks läbi pea kolmekuune suuremate meteoorivooolude põud. Nimelt tipneb 22. aprilli õhtul ja 23. hommikul lüriidideks nimetatud vool, mille on tekitanud pikajaline komeet Thatcher. Näiliselt Lüüra tähtkujust (Veega lähistelt) pärinevaid meteoore võib hea õnne korral näha kuni 15 tunnis.
6. ja 7. mail tipnevad eeta-akvariidideks nimetatud vool, mida on samuti kõige parem vaadata paar tundi enne päikesetõusu. Paraku asub selle radiant (Veevalaja) sel ajal meie laiuskraadidelt väga madalal, mistõttu üle paarikümne meteoori tunnis see meie jaoks ei tekita. Eeta-akvariidide põhjustajaks on kuulus Halley komeet.
Varjutustest on kevadel oodata kaht. Esimene neist on 20. aprillil India ookeani, Indoneesia ja Lääne-Austraalia kohal näha olev hübriidpäikesevarjutus. Haruldane hübriidvarjutus tähendab seda, et Kuu ja Päikese ketaste nurkläbimõõdud klapivad sellel ajal nii täpselt, et teatud paikades näeb varjutust kui rõngakujulist (Kuu ei ole vaatlejale piisavalt lähedal, et Päikest täielikult kinni katta) ja teatud paikades kui täielikku (Kuu on vaatlejale täpselt nii lähedal, et Päike täielikult kinni katta). Kui küsida, et kuidas saab nii olla, siis asja võtmeks on Maa ümar kuju. Päikese poolt Kuu taha heidetud varju võib ette kujutada koonusena. Kui see koonuse tipp asub vaatleja jaoks Maa sees, näeb ta pea kohal täielikku päikesevarjutust. Kui tipp asub vaatlejast kõrgemal, näeb ta rõngakujulist varjutust. Kuna Maa on ümar, läbib eelmainitud varjukoonuse tipp 20. aprillil Maad vaid osaliselt. Eesti aja järgi algab varjutus poole viie ajal hommikul ja lõppeb kella kümne ajal.
Kaks nädalat peale päikesevarjutust (ja praktiliselt teisel pool Maad) leiab aset poolvarjuline kuuvarjutus, mille lõppu on mingil määral kuutõusu ajal ka Eestist näha. Poolvarjuline varjutus tähjendab seda, et Kuu ei läbi mitte Maa poolt heidetud täisvarju, vaid selle poolvarju. Selle tulemusel tumeneb sellel ajal Kuu vaid õige pisut ülemisest osast. Silmaga on seda väga raske märgata (kui üldse), eriti veel kuutõusu ajal kui Maa atmosfäär meie kaaslase niigi punaseks värvib ja virvendama paneb. Fotosilma abil võib aga mingi toonierinevus märgata olla. Veel veidi poolvarjuliselt varjutatud Kuud näeb 5. mai õhtul tõusmas poole kümne ajal õhtul.
 |
| Aprilli alguses pildistatud 89% valgustatud Kuu, mis on kokku pandud kusagil 300st parimast kaadrist. Foto andmed: 203/1200mm Newton teleskoop, monteering EQ6R-PRO, kaamera ZWO ASI071MC-Pro (projekt on ellu viidud kohaliku omaalgatuse programmi toel). Töödeldud PIPP, Autostakkert, Registax, PS. |
Kuu faasid
Aprill
- täiskuu 4. aprill, kell 07:34
- viimane veerand 13. aprill, kell 12:11
- noorkuu 20. aprill, kell 07:12
- esimene veerand 28. aprill, kell 00:20
Mai
- täiskuu 5. mai (varjutus), kell 20:34
- viimane veerand 12. mai, kell 17:28
- noorkuu 19. mai, kell 18:53
- esimene veerand 27. mai, kell 18:22
Juuni
- täiskuu 4. juuni, kell 06:42
- viimane veerand 10. juuni, kell 22:31
- noorkuu 18. juuni, kell 07:37
- esimene veerand 26. juuni, 10:50
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar