Veel sügisel suhteliselt kõrgel õhtutaevas paistnud Saturni me enam Maalt vaadelda ei saa, kuna meie jaoks on see nihkunud pimestavale Päikesele liiga lähedale. Täpsem oleks vist öelda, et meie oma kiiremini liikuva väikeplaneediga oleme jõudnud Päikese ümber sellisesse kohta, kust vaadates hakkab see jääma meie ja hiidplaneedi vahele. Küll aga sai seda veel paar nädalat tagasi vaadelda Maa orbiidil tiirlev legendaarne Hubble kosmoseteleskoop, mis OPAL-i nimelise vaatlusprogrammi raames Päikesesüsteemi välisplaneetidel aeg-ajal silma peal hoiab. Allolev foto on seega kõige värskem foto Saturnist ja selle 270 tuhande kilomeetrise läbimõõduga, kuid kesmiselt vaid paarkümmend meetrit paksust, rõngaste süsteemist.
Astronoomidele pakub selle foto juures (peale puhtakujulise silmailu) kõige suuremat huvi B-rõngastel nähtavad tumedamad laigud (vasakul), mida kutsutakse vahel ka kodarateks. Esmakordselt 80ndatel Voyageri kosmosesondide möödalendude käigus märgatud "kodarad" pakuvad planeediteadlastele peamurdmist tänaseni. Seniste vaatlustega on kinnitatud, et need Maa mõõtmetega võrreldavad laigud hakkavad Saturni rõngastele moodustuma siis kui planeedil hakkab liginema sügisene või kevadine pööripäev ning kaovad täielikult suvise ja talvise pööripäeva aegu. Et Saturn tiirleb Päikesest kümme korda kaugemal kui Päike ning sellel kulub üheks tiiruks peaaegu 30 Maa aastat, eraldab sealseid pööripäevi kusagil 7,5 aastane periood. Sügisene pööripäev ehk aeg, kui selle ekvaatori kohal tiirlevad rõngad on planeedi tiirlemistasandiga samas sihis ning kõikjal planeedil on päevad ja ööd sama kestvusega, jõuab Saturni jaoks kätte 6. mail 2025. aastal. Kuni selle ajani peaks kodarate arvukus ja intensiivsus tõsuma.
Hetkel parim hüpotees kodarate tekke ja olemuse kohta kahtlustab, et tegemist on Saturni võimsa magnetvälja ja Päikeselt voogavate laetud osakeste (päikesetuule) vahelise interaktsiooniga, mille käigus rõngastes leiduv kõige peenem jäine tolm saab elektriselt laetud. Selle tulemusel kipub tolm rõngaid moodustavate suuremate fragmentide kohal ajutiselt hõljuma.
Allikas: NASA, ESA, Amy Simon (NASA-GSFC); Töötlus: Alyssa Pagan (STScI)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar