Sellel nädalal 178 aastat tagasi nägi "esimest valgust" toona maailma suurim teleskoop - Parsonstowni leviaatan, mille loojaks oli Iiri astronoom, naturalist ja insener William Parsons (Rosse kolmas krahv). 183 sentimeetrise peegli ja 16 meetrise fookuskaugusega teleskoop püsis maailma suurimate vaatlusriistade esiotsas järgnevad 72 aastat, kuni 1917. aastal California Mount Wilsoni observatooriumisse ehitatud Hookeri teleskoop (2,5m) selle tiitli üle lõi.
Leviaatani ehitamine Iirimaale Birri lossi maadele võttis kokku aega viis aastat ja see valmis 1845. aastal. Tegemist oli Newtoni skeemiga teleskoobiga, mis oli hingede, trosside ja talide süsteemiga kinnitatud kahe kõrge kivimüüri vahele. Tänu pealt avatud konstruktrioonile sai 16,5 meetrit pikka ja 12 tonni kaalunud puidust ja raudvitsadest teleskoopi küll üsna suures vahemikus tõsta ja langetada, kuid paremale-vasakule nihutamine oli piiratud. Konkreetsete astronoomiliste objektide vaatlemist tuli seega ettevaatlikult planeerida ning liigutada teleskoop õigele kõrgusele ajaks kui objekt liikuvas tähistaevas selle eest läbi hakkas minema. Näiteks taevaekvaatoril asuvat objekti oli seejärel võimalik jälgida umbes ühe tunni jooksul. Nagu Newtoni teleskoopide puhul ikka, sai sellesse sisse vaadata teleskoobitoru eesotsas külje peale kinnitatud okulaaridest. Vastavalt toru asendile tuli selleks seista või istuda muudetava kõrguse ja kaugusega platvormidel. Teleskoopi peeti omal ajal tõeliseks tehniliseks ja arhitektuuriliseks suursaavutuseks, mille fotod ja joonistused ringlesid Inglismaa elanikkonna hulgas ning mida paljud käisid oma silmaga vaatamas.  |
| Parsonstowni leviaatan pildistatud 1885. aastal. Foto on taastatud ja värvitud. |
 |
| Joonistus omaaegsest leviaatanist. |
Nii nagu eelnevad Parsonsi poolt ehitatud suured teleskoobid, oli ka Leviaatani peeglid valatud, lihvitud ja poleeritud spekulumiks kutsutud vase ja tina sulamist. Ühekokku kaalus 1,8 meetrine ja 13 sentimeetrit paks peapeegel 3 tonni. Kuigi selline sulam oli värskelt poleeritult väga hea peegeldavusega, oksüdeerus see niiske Iirimaa õhu käes kiiresti. Et ülepoleerimise ajal mitte vaatlusaega kaotada, valmistas Parsons kaks identset peeglit, et neid vastavalt vajadusele vahetada.
Teleskoobi ehitamise üheks peamiseks eesmärgiks oli Parsonsi soov ümber lükata niinimetatud udude hüpotees, mis väitis, et tähed ja planeedid olid moodustunud gaasist, mida gravitatsioon kokku surus. Tuleks mainida, et toona nimetati ududeks kõiki objekte, mis teleskoobis udustena paistsid (tänapäeval eristame neid emissiooni- ja peegeldusududena, kerasparvedena, planetaarududena, supernoovajäänukite ja galaktikatena). Astronoomide seas käis aga sellel eel-darwinistlikul ajal tuline debatt, et kas universum oli arenenud või staatiline. Parsons oli tugevalt viimase võimaluse poolt ning veendunud, et udud koosnevad tegelikult paljudest ja kaugetest tähtedest, mida toonased väiksemad teleskoobid eristada ei suuda. Niisiis asus ta oma leviaataniga vaatlema just udusid, et nende stellaarset iseloomu tõestada. Võib öelda, et tema osaliselt filosoofilistel alustel kujunenud eelarvamus tasus ennast mingil määral ära selliste udude puhul, mida me täna galaktikatena tunneme. Nimelt oli ta tõenäoliselt esimene inimene, kes suutis oma tohutu teleskoobiga tähtedeks lahutada mõned lähemad galaktikad, olgugi nende tõeline iseloom jäi nii talle kui teistele astronoomidele veel pikaks ajaks tundmatuks. Lisaks tuvastas ta esimesena tänapäeval M51 või Veekeerise galaktika nime kandva galaktika spiraalse struktuuri, avastas mitu uut udu ja täheparve, andis nime Krabi udukogule ning uuris enneolematus lahutuses Kuud ja planeete. Kuna fotograafia oli veel lapsekingades ning astrofotograafiast ei olnud veel keegi kuulnud, tuli kõik teleskoobi okulaaris nähtu paberile joonistada.
 |
| Vasakul William Parsonsi joonistus M51 galaktikast, mida hakati hiljem kutsuma Veekeerise galaktikaks. Paremal Hubble kosmoseteleskoobi foto. M51 koosneb tegelikult suuremast M51a spiraalgalaktikast ja sellest mööduvast/põrkuvast väiksemast kääbusgalaktikast M51b. |
 |
| Parsonsi joonistus M1 udust, mille ta nimetas kuju tõttu Krabi uduks. Tegemist on tegelikult 1054. aastal taevas märgatud supernoovast alles jäänud paisuva supernoovajäänukiga. |
 |
| Joonistus peegli vahetamisest, mida pidi tegema umbes iga 6 kuu tagant. |
Vaatamata taolistele saavutustele ei suutnud ei Parsons ega ta teleskoop eelaminitud debatti lahendada. Näiteks väitis ta mingil hetkel, et ta oli suutnud tähtedeks lahutada Orioni udukogu. Sellele vastandus (õigesti) Parsonsi suurim opponent John Herschel, kes väitis enda teleskoobiga tehtud vaatluste põhjal tungivalt Orioni udukogu gaasilist olemust. Kumbki süüdistas üksteise teleskoobi ja silmade kvaliteeti. Vaidlus sai osalise lahenduse alles paarkümmend aastat hiljem, kui inglise astronoom William Huggins spektroskoopia abil tõestas, et vähemalt osad udud (Orion nende hulgas) on kindlalt gaasilised. Paljude nõrgemate udude olemus pidi ootama aga 20. sajandi algust, kui viimaks oli kogunenud piisavalt tõendeid, et need eraldiseisvate galaktikatena asetada Linnuteest väljapoole.
Peale William Parsonsi surma 1867. aastal asus teleskoopi kasutama tema poeg ja tiitlipärija Lawrence Parsons (Rosse neljas krahv) ning aastatel 1874 kuni 1878 kasutas seda Taani astronoom John Louis Emil Dreyer oma Uue udukogude ja täheparvede üldkataloogi (New General Catalogue of Nebulae and Clusters of Stars - ehk lühendatud NGC) koostamiseks. Mingil määral kasutati teleskoopi veel 1890. aastani, kuid peale Lawrence Parsonsi surma 1908. aastal see osaliselt lammutati ning 1914. aastal saadeti üks peapeeglitest Teadusmuuseumisse Londonis.
1970.ndatel tekkis tänu Inglise amatöörastronoomi Patrick Moore saatesarjale, loengutele ja raamatule teleskoobi vastu uuenenud huvi ning sellest alles jäänud müüre ja muid konstruktsioone hakati üha enam külastama. Teleskoobi asuti taastama alles 90ndate insener ja hobiastronoom Michael Tubridy juhatusel, kes pidi selleks kõigepealt tegema omajagu detektiivitööd. Õnneks oli William Parsonsi naine Mary (Rosse kolmas krahvinna) ühe fotograafiapioneerina sellest omal ajal hulgaliselt fotosid teinud. Aastatel 1996-1999 rekonstrueeriti Parsonstowni leviaatan täies mahus. Ainukesed erinevused algupärasega on, et teleskoopi saab nüüd liigutada mootorite abil ning selle peapeegel ei ole tehtud mitte raskestitöödeldavast ja -kasutatavast spekulumist, vaid alumiiniumist. Teleskoopi saab tänaseni Iirimaa südames Birri lossi kõrval külastada ja selgetel öödel sellest ka sisse vaadata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar