Komeet C/2022 E3 (ZTF) lubab muutuda peagi nähtavaks

Kui jaanuari teine pool ja veebruari algus peaks vahelduseks ka mõne selgema õhtu või ööga üllatama, siis tasub oma binoklid, teleskoobid ja kaamerad välja otsida ning üritada nendega tabada üht põhjataevasse kerkivat komeeti, mis võib hea õnne korral peagi isegi silmaga nähtavuse piiri ületada. Jutt käib komeedist tähisega C/2022 E3 (ZTF)*, mis avastati möödunud aasta märtsis Palomari observatooriumi Samuel Oschini teleskoobiga**.

Sarnaselt asteroididele kujutavad komeedid endast Päikesesüsteemi planeediloomest üle jäänud materjalist kokku kleepunud ja tavaliselt kuni paari kilomeetrise läbimõõduga taevakehasid. Erinevalt kivistest või metallilistest asteroididest koosnevad Päikesesüsteemi külmematel äärealadel moodustunud komeedid suuremas osas erinevatest jäädest (vesi, metaan, ammoniaak), mis on segatud tolmu ja peenema kiviklibuga. Seetõttu kasutatakse nende kirjeldamisel tihtipeale "määrdunud lumepalli" võrdlust.

Komeedi asukoht jaanuari eelviimase päeva südaööl, kui see on vaid veidi üle 10 kraadi kaugusel Põhjanaelast. Komeedi leiab üles samal viisil nagu leitakse Suure Vankri abil Põhjanaela - liikudes sirgjooneliselt Suure Vankri "tagumisest" kahest tähest sirgjooneliselt edasi. Kuvatõmmis Stellariumist.

Komeedi näiline teekond taevavõlvil. Iga punkt joonisel on üks ööpäev ja liikumissuund vasakult paremale.

Valdav osa komeetidest tiirleb Päikesest tuhandeid ja kümneid tuhandeid kordi kaugemal kui Maa, moodustades seal hõreda Öpik-Oorti pilveks*** nimetatud koosluse. Seal enamasti segamatult ja võrdlemisi ringikujulistel orbiitidel liikuvad jääkamakad võivad aeg-ajalt toimuvate lähedaste möödumiste käigus sattuda sellisele väljavenitatud trajektoorile, mis toob nad Päikesesüsteemi sisealadesse. Päikesele lähenedes hakkab jäine komeedimaterjal päikesekiirguse mõjul sublimeeruma ehk muutuma tahkest otse gaasiliseks. Selle tulemusel moodustub tavaliselt vaid mõnekilomeetrise läbimõõduga komeedituuma ümber kümneid ja isegi sadu tuhandeid kilomeetreid lai gaasiline kest - kooma. Päikesele veelgi lähemale kukkudes hakkab võimas tahevalgus sõna otseses mõttes seda gaasikesta endast eemale lükkama ning komeedile venib miljoneid kilomeetreid pikk ioonsaba, mis olenemata liikumissuunast osutab alati Päikesest eemale. Lisaks jääb komeedist maha olenevalt selle liikumissuuna muutusest kõverdunud tolmusaba. Peale suhteliselt kiiret silmust ümber Päikese pillutatakse veidi väiksemaks auranud komeedid jälle tagasi Päikesesüsteemi kaugematesse aladesse, kust need võivad naasta kümnete, sadade, tuhandete või isegi miljonite aastate pärast. Mõned ei naase kunagi.

Tõenäoliselt kõige kuulsam selline komeet on Halley, mis külastab Päikesesüsteemi sisealasid vaatemängulise nähtavusega iga 75-79 aasta tagant ning on seda teadaolevalt teinud juba üle kahe tuhande aasta****. Aga leidub ka teisi, tuntud ja veel tundmata komeete, mis vahel harva saavutavad piisava heleduse, et rippuda kaunite (minevikus lausa kurjakuulutavate) sabatähtedena meie öötaevas. Keskmiselt peaks inimene enda elueal ära nägema kusagil neli-viis sellist juhust. Viimane piisavalt hele komeet oli näiteks 2020. aasta suvine NEOWISE (C/2020 F3), mida sai teatud edukusega vaadeldud ka Eestis (paraku juba võrdlemisi valges taevas).

Komeet C/2022 E3 ZTF pildistatud jõululaupäeval Ameerika Ühendriikidest Californiast. Autor: Dan Bartlett. Allikas: https://www.astrobin.com/vi1m33/B/

Olgugi, et aastas avastatakse kümneid uusi komeete, jäävad neist enamus kas tänu oma tagasihoidlikele mõõtmetele, liiga suurele vähimale kaugusele Päikesest või ebasoodsale paiknemisele Päikesesüsteemis maisetele taevavaatlejatele nähtamatuteks. Lisaks võivad need Päikesele liiga lähedale sattudes või liiga tormiliselt aurustudes tükkideks laguneda ja kiirelt tuhmuda. Ennustada, kas konkreetne avastatud komeet saavutab piisava näilise heleduse, et seda oleks mingil hetkel võimalik ilma abivahenditeta näha, on kurikuulsalt keeruline. Naljatledes öeldakse, et komeedid on nagu kassid - neil mõlemal on saba ja nad teevad mis nad tahavad.

Sama kehtib ka jutu alguses mainitud komeet C/2022 E3 (ZTF) kohta. Avastamise hetkel 2. märtsil, asudes veel Päikesest peaaegu sama kaugel kui Jupiter, mõõdeti selle näivaks heleduseks +17,3 magnituudi*****. Olgu öeldud, et see on peaaegu 21 tuhat korda nõrgem kui vajalik silmaga nägemiseks. Kui alguses arvati, et tegemist on mõne seniavastamata asteroidiga, siis edasised teleskoobivaatlused näitasid selle ümber tekkinud väikest ja tihedat koomat - kindel märk, et vähemalt mingil määral peab see koosnema jäädest. Novembri esimeseks nädalaks oli komeedi heledus paisunud +10 magnituudiliseks ning eristavaks muutus selle tuuma ümbritsev rohekas kooma, kollakas tolmusaba ja hõre gaasisaba. Detsembri kolmandaks nädalaks oli saba pikenenud selliseks, et taevas sai selle pikkuseks mõõta kusagil viis täiskuu laiust (seda siis spetsiaalsete teleskoopidega).

Antud artikli kirjutamise hetkel paikneb C/2022 E3 Taevakrooni nimelises tähtkujus, mille leiab õhtuti väga madalalt põhjakaarest ning on saavutanud näiva heleduse +7,2 (veel mõned korrad alla silmaga eristatavuse piiri). Järgnevatel nädalatel Päikesele lähenedes ja orbitaalkiiruse kasvades hakkab komeet kiiresti liikuma enam-vähem Põhjanaela suunas, läbides oma teel Karjase, Lohe ja Väikese Vankri tähtkujusid. Veebruaru algusega jõuab see Kaelkirjakusse. Seega muutub see just õhtuti meie jaoks paremini vaadeldavaks. Periheeli ehk Päikesele lähima punkti saavutab see 12. jaanuaril, asudes sellel hetkel tähest 166 miljoni kilomeetri kaugusel (veidi kaugema kui Maa Päikese ümber tiirleb). Sellel hetkel kõige suuremas päikeselõõsas viibides, paisuvad komeedi kooma ja saba kõige suuremaks ja heledamaks.

2020. aasta juulis pildistasime suvises öötaevas viimast silmaga nähtavat komeeti NEOWISE (C/2020 F3). Sellel korral ei pea enam valge taeva pärast muretsema.

Maal viibiva vaatleja jaoks tippneb komeedi näiv heledus aga tõenäoliselt alles jaanuari lõpus ja veebruari alguses - ajal kui see möödub Maast kõige lähemalt 42 miljoni kilomeetri kauguselt. Komeetide ja kasside võrdlust meeles pidades lubavad mõned prognoosid, et selle heledus saavutab +5,5 magnituudi ehk tehniliselt peaks see muutuma silmaga nähtavaks. Kui see juhtub, siis peaks näiteks jaanuari lõpus olema võimalik märgata Põhjanaelast kümnekonna nurgakraadi kaugusel üht hägust komakujulist moodustist. Vaatepildile aitab kõvasti kaasa valgusreostusest puutumatu taevas.

Et C/2022 E3 ei paisu peaaegu kindlasti mitte silmaga kergesti märgatavaks komeediks, tuleks seda taevast ennekõike otsida binokliga. Kord üles leitult on seda juba lihtsam niisama vaadelda. Veel parem oleks komeedile suunata teleskoop ja kõige parem üritada sellest teha läbi suurendava optika kusagil kümnekonna sekundilise säriajaga foto või fotod (seda võiks teha juba praegustel hommikutundidel, kui täiskuu oma valgusega taevast üle ei ujutaks). Siis peaks välja joonistuma ka selle saba ja värviline kooma. See viimane plaan on ka Tõrva Astronoomiaklubil täitsa olemas ning kui ilma ja aega on, vaatleme seda kauget külalist muuhulgas avaliku vaatluse korras teleskoobiga.

C/2022 E3 perioodiks ehk üheks tiiruks ümber Päikese on mõõdetud ligi 50 tuhat aastat. See tähendab, et viimati oli seda Maalt näha ajal kui siin kõndisid veel ringi meie nüüdseks välja surnud nõod neandertallased. Mida nad võisid inimeste kõrval sellest mõelda ning kes ja kas keegi seda komeeti ka järgmisel tiirul imetleb.

Head vaatlemist, pildistamist ja mõtlemist!

Mõisteid ja seletusi:

*Tähis C/2022 E3 (ZTF) vajab võib olla natukene seletamist. "C" tähendab avastamise hetkeks mitte-perioodilist komeeti (tänaseks teame, et antud komeet on siiski perioodiline). "2022" on avastamise aasta. "E" tähendab, et komeet on avastatud märtsi esimese kahe nädala jooksul (aasta iga nädal on kahekaupa tähistatud tähestiku järjekorras tähega; näiteks jaanuari kaks esimest nädalat on A, kaks viimast nädalat B jne). "3" on järjekorranumber, et mitmenda eelmainitud kaksiknädala jooksul avastatud komeediga on tegu. "(ZTF)" on komeedi avastanud teadusprojekti lühend - antud juhul on selleks Zwicky Transient Facility. Kui komeedi avastab üksikisik, siis antakse sellele tavaliselt tema perekonnanimi.

**Palomari observatooriumi Samuel Oschini 1,2 meetrine teleskoop väärib eraldi mainimist, kuna tegemist on ühe tuntuma näitega niinimetatud Schmidti kaamerast - astrofotograafilisest teleskoobist, mille leiutajaks oli eestlane Bernhard Schmidt (1879 Naissaar – 1935 Hamburg). Teleskoopi hakati ehitama üheksa aastat peale seda kui Schmidt oma leiutist tutvustas. Tegemist on väga valgusjõulise peegelteleskoobiga, mille ees asetsev lääts lubab sellel vaadelda taevast praktiliselt moonutustevabalt. Teiseks kuulsaks näiteks Schmidti kaamerast on Kepleri kosmoseteleskoop, mille abil on avastatud valdav osa tänaseks tuntud eksoplaneetidest.

***Öpik-Oorti pilv - esimesena sõnastas taolise pilve arvatava olemasolu Eesti astronoom Ernst Julius Öpik 1932. aastal. 18 aastat hiljem tegi sama Hollandi astronoom Jan Oort ja seda teadaolevalt Öpikust sõltumatult. Lääne kirjanduses nimetatakse seda reeglina siiski ainult Oorti pilveks.

****Halley komeet. Esimene dokumenteeritud allikas nüüdseks Halley nime kandva komeedi ilmumisest öötaevasse pärineb Kreekast aastast 467 e.m.a. Viimati külastas Halley Päikesesüsteemi sisealasid 1986. aastal (oli Maa paiknemise tõttu väga kehvasti vaadeldav) ja järgmine kord tuleb 2061. aasta keskpaigas (siis on parem). Halley komeet on ainus teadaolev lühiperioodiline silmaga nähtav komeet mida inimene saab elu jooksul kaks korda näha. Komeet on nimetatud inglise astronoom Edmond Halley järgi, kes oli 1705. aastal esimene, kes mõistis, et teatud ajaloolised komeedid on tegelikult ühe ja sama taevakeha põhjustatud.

*****Suurim näiv heledus ehk magnituud (mag) ehk tähesuurus on logaritmine skaala taevas paistva taevakeha näiva suuruse/heleduse määramiseks. Ebaintuitiivselt käib see tagurpidi, mis tähendab, et mida väiksem arv seda heledam. Näiteks Päike on selle järgi -26, täiskuu -12,9, Veenus -4,14, Jupiter -2,2, Siirius -1,47, Vega +0,03, Andromeeda galaktika +3,44, Uraan +6,03. Sealt edasi üle +6,5 muutub objekt nii nõrgaks, et keskmine inimene ei suuda seda enam silmaga eristada.

Pikemalt sai komeetidest kirjutatud paar aastat tagasi siin: https://www.astromaania.ee/2020/07/komeetidest-pikemalt.html