Allolevast animatsioonist saab näha kuidas avaneks vaade Maa suunas Kuu lõunapoolusel asuva Shackletoni kraatri servalt. Tegemist on 21 kilomeetrise läbimõõduga ja 4,2 kilomeetrise sügavuse kraatriga (osaliselt nähtaval kaadri paremal all servas), mis on juba kaua aega olnud üheks planeeritud asukohaks alalise kuubaasi loomiseks. Sellel on mitu head põhjust. Esiteks püsib Shakeltoni kraatri kõrge serv, mis asub täpselt kuu lõunapoolusel, praktiliselt alalise päikesepaiste käes. See tähendab, et sinna püstitatud ja vastavalt Päikese näilisele liikumisele keerlema pandud päikesepaneelid saaksid ammutada pidevalt tähevalgust. Mujal Kuu pinnal järgneks umbes kaks nädalat kestvale päikesepaistele umbes kaks nädalat pilkast pimedust, mille jooksul tuleks kasutada muid energiaallikaid. Teiseks on häid tõendeid, et Shackletoni kraatri põhjas (kuhu Päike kunagi ei paista) leidub suurtes kogustes veejääd, mida inimkoloonia vajaks nii joogiveeks kui ka näiteks hapniku ja kütuse tootmiseks.
Animatsioonis, mis kestab kolm Kuu päeva ehk umbes kolm Maa kuud (see on tegelikult loogiline lause), on näha kuidas Maa on "tagurpidi" ning pöörleb "valepidi". Asi on selles, et kujutletav vaatleja asub lõunapoolusel ehk meie jaoks Kuu "alumises" osas ning tema vaade meile on pööratud. Maa ise kord tõuseb nähtavale ja langeb horisondi taha, kuid mitte kunagi üle 1,5 kraadi kummalegi poole. Samal ajal liigub otse Kuu põhja vaadates edasi-tagasi ida ja lääne poole, kuid mitte väga olulisel määral.
Maa selliste näiliste liikumiste peamisteks põhjusteks on Kuu orbiidi ja pöörlemise omapärad. Näiteks Kuu orbiidi pisikene lopergus ümber Maa tiireldes tähendab, et ehkki Kuu pöörlemine (üks pööre iga 27,3 päeva tagant) jääb konstantseks, muutub selle orbitaalkiirus vastavalt sellele, kas see asub oma orbiidi lähimas või kaugemas otsas (Kepleri teine seadus). Selle tulemusel vaatab Kuu üks pool kord Maast pisut ette ja kord pisut taha ehk tekib animatsioonis nähtav paremale-vasakule liikumine. Üles-alla liikumise tekitab Kuu pöörlemistelje mõnekraadine kalle tiirlemistasandi suhtes ehk see on analoogne sellele kuidas ümber Päikese tiirleval Maal tekivad aastaajad (Päikese maksimaalne kõrgus taevas muutub).
Foto Kuu lõunapoolusest Clementine sondi poolt 1994. aastal.
Maalt Kuud vaadates tekitavad need samad asjaolud nähtust, mida kutsutakse Kuu libratsiooniks ehk Kuu näib ühe tsükli vältel ennast omapäraselt pööravat või "kõikuvat". Seda ilmestab hästi kommentaaridest leitav animatsioon.
Tulles aga tagasi Kuule, siis animatsiooni teise Kuu päeva jooksul on näha kuidas Maa satub Päikese ette, ehk meie jaoks oleks tegemist täieliku kuuvarjutusega. Näiteks sellisega, mis leidis Vaikse Ookeani kohal ja ümber aset mõni nädal tagasi. Kuul asuvate vaatlejate jaoks oleks aga see muidugi hoopis päikesevarjutus, mille jooksul omandab Maad ümbritsev atmosfäär sügavpunase varjundi.
Pole võimatu, et peagi võivad sellist vaatepilti näha juba inimsilmad, kuna Kuu lõunapoolus (sealhulgas Shackletoni kraater) on Artemise mehitatud missioonide ja kuumaandumiste üheks tugevaks kandidaadiks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar