Webb pildistas kosmilist Tarantlit

Kui reisida 17. laiuskraadist "alla" poole, hakkavad lõunataevasse kerkima kaks silmale heledat laiku, mida kutsutakse Portugali maadeavastaja Fernão de Magalhãesi järgi Magalhãesi pilvedeks*. Neist suurem, mis kannabki lihtsalt Suure Magalhãesi pilve nime ning asub Kuldkala ja Lavamäe tähtkujude piiril, on tegelikult Linnutee suurim satelliitgalaktika ehk galaktika, mis on tõenäoliselt miljardite aastate eest Linnutee gravitatsiooni poolt enda ümber orbiidile püütud. Massilt umbes sajandik Linnuteed, asub see ebakorrapäraline ja ligi 30 miljardit tähte sisaldav kääbusgalaktika Linnuteest umbes ühe selle läbimõõdu ehk 160 tuhande valgusaasta kaugusel.

Raadioteleskoopidega kogutud andmed näitavad, et nii Suure kui Väikse Magalhãesi pilve orbiidid Linnutee ümber on ebastabiilsed, meie galaktika on neid juba asunud oma gravitatsiooniga lagundama ning umbes 2,5 miljardi aasta pärast peaksid need Linnuteega aeglaselt ühinema. Taoline kannibalism, kus suured galaktikad söövaks väikesi, on universumis toimunud ilmselt esimeste galaktikate tekkimisest peale.

Tšehhi astrofotograaf Petr Horáleki foto Magalhãesi pilvedest Tšiilist. Suurel pilvel on ring ümber.

Tšehhi astrofotograaf Petr Horáleki lähifoto Magalhãesi suurest pilvest. Ringiga on tähistatud Taranteludu asukoht.

18. sajandi keskpaigas avastas prantsuse astronoom Nicolas-Louis de Lacaille Suure Magalhãesi pilve kagunurgast (Maa perspektiiivist) ühe suhteliselt heleda udukogu, mis kannab tänaseks tähist 30 Doradus ning ämblikut meenutava välimuse tõttu hüüdnime Taranteludu. Kuna de Lacaille päevil ei teatud suurt midagi taoliste udude olemusest, teiste galaktikate eksiteerimisest ja veel vähem nende kaugusest, ei olnud tema jaoks tegemist mingi eriti muljetavaldava objektiga. Tänaseks aga teame, et arvestades Taranteludu suurt näivat heledust (mag 8 ja selle suurt kaugust (160 tuhat va) on selle näol tegemist kaugelt kõige aktiivsema tähetekke piirkonnaga meie galaktilises naabruses. Taranteludu on nii suur ja hele, et kui see asuks meile näiteks sama lähedal kui kuulus Orioni suur udukogu (M42, 1350 valgusaastat) paistaks see meie öötaevas piisavalt heledalt, et heita silmnähtavaid varje. Läbimõõdult on Taranteludu kusagil tuhatkond valgusaastat, mille poolest ületab seda meie kohalikus galaktikagrupis vaid Kolmnurga galaktikas (M33) asuv NGC 603. Võrdluseks on Orioni udukogu laius 12 valgusaastat.

Tarantliudu (ülal) ja selle lähiümbrus nähtavas valguses.

Tarantliudu nähtavas valguses läbi Hubble kosmoseteleskoobi.

Põhjus Taranteludu ebatavalise suuruse ja heleduse taga peitub Suure Magalhãesi pilve liikumises Linnutee orbiidil. Nimelt asub udukogu kääbusgalaktika "ninas" ehk selles piirkonnas, mis jääb liikumissuuna poole ning galaktikatevaheline kuum gaas surub sealset tähtedevahelist gaasi pidevalt kokku. Gravitatsiooniliselt häiritud ja seega kokku kukkuv gaas tekitab aga pidevalt uusi tähti. Taranteludu puhul on see tähetekke määr meeletu, olles sinna kokku sütitanud juba miljoneid noori ja kuumi tähti. Kui laiemalt tuntakse seda udust kokku langenud ja ikka veel langevat täheparve NGC 2070 all, siis selle keskel asub omakorda veel eriti kompaktne niinimetatud supertäheparv R136, mis koosneb sadadest tuhandetest tähtedest. Peites endas ühtesid teadaolevalt massiivsemaid tähti üldse, vastutab R136 suurema osa Taranteludu koguheleduse eest, valgustades seda seest poolt. Kahtlustatakse, et R136st võib tulevikus saada kerasparv - teatud tüüpi kerajas ja väga tihe täheparv, mille sarnaseid on leitud praktiliselt kõikide galaktikate koosseisust, kuid mille tekkelugu on veel suuresti mõistatus.

Arusaadavalt on Taranteludu päris palju uuritud ja seda ohtralt pildistatud nii amatööride kui maailma kõige võimekamate teleskoopide poolt. Hiljuti suunati sellele lõpuks James Webbi kosmoseteleskoop, mille lähiinfrapuna kaamera (NIRcam) suutis seda jäädvustada "sügavamalt" kui ükski teine inimkätega ehitatud instrument. Allolev fotomosaiik on tehtud umbes 350 valgusaasta laiusest alast Taranteludu keskmes, kus paistab heleda täheparvena eelmainitud R136. Selle keskel asub teiste vägevate niinimetatud O-tüüpi tähtede hulgas täht nimega R136a1, mis on meie Päikesest 196 korda massiivsem, 34 korda laiem, peaaegu 10 korda kuumem ja 4,7 miljonit korda heledam.

James Webbi mosaiik Tarantliudu 350 valgusaasta laiusest keskosast. Sinakatest tähtedest koosneva parve kõige heledam süda on eelkõneldud R136 superparv, kus asuvad ühed teadaolevalt massiivsemad tähed. Täissuuruses: https://stsci-opo.org/STScI-01GA76Q01D09HFEV174SVMQDMV.png

Täheparve ümber on näha aeglaselt tähtedeks koonduvaid tohutuid tolmu- ja gaasipilvi, mis on täidetud kas juba süttinud või kohe-kohe süttivate prototähtedega, mis ei ole suutnud ennast veel ümbritsevast tolmukookonist läbi murda/välja puhuda. Suur Orioni udukogu moodustaks sellest kõigest vaid pisikese sopikese.

*Magalhãesi pilved olid tuntud juba antiikajast ja lõunapoookeral elavate inimeste jaoks tõenäoliselt ammu enne seda. Praegust nime kannavad nad maadeavastaja järgi ainuüksi selle pärast, et Magalhães oli esimene nüüdisaja eurooplane, kes nendest laiemalt kirjutas.