Maa jõuab planeetide kuningaga vastasseisu

Viimastel kuudel on õhtuti idast tõusnud ja öötundideks kõrgele lõunataevasse sirutunud üks pealtnäha kõigist kõige heledam täht. Tegemist ei ole aga mitte tähega, vaid Päikesesüsteemi kõige suurema planeedi - Jupiteriga. Homme jõuab Maa sellega oppositsiooni ehk vastasseisu, mis kahe planeedi omavahelise kauguse mõttes on viimase 59 aasta kõige soodsam.

Vastasseisuks nimetatakse olukorda, kui Päikese poolt vaadates on kaks planeeti ühel joonel ning nende omavaheline kaugus aasta lühim. Teisisõnu särab vastasseisus olev planeet meie jaoks peaaegu täpselt Päikesest teisel pool öötaevas ning on viimase poolt täielikult valgustatud. See tähendab, et planeedi näiv heledus ja suurus saavutavad sellel hetkel oma maksimumi ning kätte on jõudnud kõige parem aeg seda nii vaadelda kui ka pildistada.

Lihtsustatud joonis Jupiteri vastasseisust.

Maa teeb Päikese ümber teatavasti ühe tiiru aastaga, Jupiteril kulub selleks aga peaaegu 12 aastat. Seega jõuab kiiremini tiirlev Maa aeglasele Jupiterile iga aasta umbes kuu aega hiljem järele ning vastasseis liigub aasta-aastast üha edasi. Mida lähemale meie poolkera talvisele pööripäevale vastasseis nihkub, seda kõrgemal öötaevas see gaashiid sellel ajal särab ning seda selgemalt me seda vaadelda saame. Seega planeedi kõrguse mõttes on meie jaoks järgnevad kolm vastasseisu isegi soodsamad.

Samas planeetide omavahelise kauguse suhtes on selle aasta vastasseis eriline. Nimelt ei ole planeetide orbiidid kunagi täpselt ringi kujulised, vaid veidi lopergused tuues neid kord Päikesele lähemale, kord kaugemale. Neid punkte nimetatakse planeetide puhul vastavalt periheeliks ehk päikeselähiseks ja afeeliks ehk päikesekaugiks. Vastasseisu jaoks oleks seega kõige parem hetk, kui see juhtub ajale mil Jupiter on periheelis ja Maa afeelis ning kahe planeedi omavaheline kaugus minimaalne. Päris täpselt juhtub sellest asja astronoomiliselt harva, kuid sellel aastal on kahe planeedi kaugus lähimas punktis "vaid" 591 168 168 kilomeetrit. Nii lähedale tulid nad viimati 1963. aastal ja uuesti juhtub see alles aastal 2129. Ehk siis tasub ikka taevasse vaadata küll. Võrreldes näiteks 2017. aasta vastasseisuga, kui Jupiter asus afeelis, paistab see meile 11% suurema läbimõõduga ja 1,5 korda heledam.

Jupiter ja kaks selle kuud (vasakul Io ja paremal Europa). Pildistatud Voyageri sondi poolt.

Jupiter Hubble kosmoseteleskoobis.

Jupiter James Webbi kosmoseteleskoobis (infrapunas).

Jupiter pildistatud Juno sondi poolt, mis hiidplaneeti uurinud juba viimased kuus aastat.

Kui pilved Jupiteri vastasseisu vaatlemist segavad, siis pole vaja meelt heita. Kuigi tehniliselt on Jupiter kõige heledam ja suurem just vastasseisu ajal, ei suurene vahemaa tema ja meie vahel ka tulevate nädalate jooksul väga dramaatiliselt. Seega võimalusi selle vaatlemiseks peaks lähiajal avanema veel küll.

Jupiteri vaatlemiseks kõlbab igasugune suurendav optika. Isegi suhteliselt pisike binokkel või isegi korraliku zoomiga kaameralääts näitab ära, et Jupiter ei tiirle kauges kosmosesügavuses üksi. Tema ümber liiguvad neli suurt jääkuud - Io, Europa, Ganymedes ja Callisto, mille avastajaks ei olnud keegi muu, kui kuulus teleskoobipioneerist astronoom Galilei Galileo. Tänaseks on Jupiteri ümbert kokku avastatud 80 kuud, kuid võrreldes eelnimetatutega on neist enamik vaid mõnekilomeetrise läbimõõduga asteroidid ning hobitehnikaga pole neid lootustki näha.

Natukese korralikuma teleskoobiga ning heade vaatlustingimuste korral (planeet kõrgel taevas, atmosfäär puhas ja rahulik) võib aga osutuda võimalikuks näha pikki planeedi pöörlemistasandit katvaid tumedamaid vööte. Tegemist piirkondadega, kus Jupiteri turbulentne ja vastassuundades puhuv atmosfäär sügavamale gaasihiiu sisemusse vajub. Tumedam värv tuleneb veidi teistsugusest temperatuurist ja keemilisest koostisest. Juhul kui Jupiter on meie poole vaatlemise ajal pööratud õige küljega (ühe pöörde tegemiseks kulub tal 10 tundi) võime sellel isegi märgata Suurt Punast Laiku, mis kujutab endast Maast mitu korda suuremat tormisüsteemi, mis on meile teadaolevalt seal möllanud juba viimased 400 aastat. Laik on meie poole suunatud näiteks täna ja ülehomme õhtutel.

Jupiter Tõrva Astronoomiaklubi teleskoobis - 8tolline Bresseri Newton (1200mm)+ 3xbarlow + ZWO ADC korrektor + Nikon D5600. Töötluseks PIPP, Autostakkert, Registax, PS. Planeedist vasakul Io, paremal üleval Ganymedes. 23.09.2022 Tõrvas.

Kuigi Jupiter jääb enamikes hobiteleskoopides pisikeseks vöödiliseks kettakeseks, on selle mõõtmed maisete standardite järgi hoomamatud. Kui rääkida näiteks läbimõõdust, siis selle saavutamiseks peaks ritta panema 11 maakera. Ruumala poolest mahuks selle sisse 1300 Maad. Kusjuures kõik teised Päikesesüsteemi planeedid mahuksid Jupiteri sisse ära ja omajagu ruumi jääks ülegi. Massi on peamiselt vesinikust ja heeliumist koosneval Jupiteril aga koguni nii palju, et see ei pöörle tehniliselt ümber Päikese, vaid Päike ja Jupiter pöörlevad ümber ühise raskuskeskme, mis asub 30 000 kilomeetrit väljaspoolt Päikese pinda.