Planeedid marsivad taaskord reas

Selle kuu viimastel nädalatel näeb (või tegelikult juba nägi) Maalt haruldast vaatepilti, mis lähima paarikümne aasta pärast ei kordu. Hommikutaevas, kusagil pool tundi enne päikesetõusu paistavad ida suunas reas viis (tegelikult seitse) Päikesesüsteemi planeeti, mida külastab sellel nädalal ka meie tuttav ja iga päevaga üha õhemaks sirbiks kahanev Kuu. Kusjuures planeedid on meie vaatenurgast reas vastavalt nende kaugustele Päikesest.

Olgugi, et saabunud on põhjapoolkera kõige valgem aeg ja ööd enam juba ammu päris pimedaks ei lähe ning meie maalt on ekliptika ehk Päikesesüsteemi tasandi tõusunurk veidi lauge, peaksid kõik planeedid olema tähelepanelikule vaatlejale silmaga ära nähtavad. Neist tõenäoliselt kõige keerulisem on märgata Päikesele lähimat ja piseimat planeeti - Merkuuri, mis jõudis eelmisel nädalal suurimasse idapoolsesse kaugenemisse ehk punkti, kus selle nurkkaugus Päikesest on meie jaoks (peaaegu) kõige suurem. See tähendab, et vahetult enne päikesetõusu näeb visa ja tähelepanelik vaatleja veel loetud päevad seda väikest planeeti madalal idataevas. Selleks tuleks võimalusel appi võtta laia nägemisulatusega binokkel. Temast kohe paremal paistab väga heledalt ja võimsalt Päikese poolt järgmine planeet Veenus, millest mööda vaadata on raske. Sarnaselt Merkuurile näib see tuline Maa kaksik teleskoobis Päikese poolt valgustatud kettana.

Lihtsustatud (ebaproportsionaalsete suuruste ja vahemaadega) diagrammiline Päikesesüsteemi mudel homse seisuga.

Maad vahele jättes on järgmiseks reaplaneediks kuulus punakas Marss, mis paikneb Veenusest umbes 40 kraadi lääne pool. Kuigi Marsi heledus on võrreldes Veenusega üsna tagasihoidlik, peaks selle siiski üsna hõlpsasti üles leidma, kuna ühtegi võrreldava heldusega tähte selle lähistel ei paista. Marss asub meist parasjagu kusagil 200 miljoni kilomeetri kaugusel, mis tähendab, et selle pinnal veerevate kulgrite ja selle kohal tiirlevate sondidega side pidamiseks kulub meie valguse kiirusel levival raadiosidel 22 minutit edasi-tagasi. Selline kaugus ja Marsi suhteliselt väikesed mõõtmed tähendavad, et hobiteleskoobiga on Marsil pinnadetailide nägemine lootusetu ülesanne.

Marsist 15 kraadi lääne pool asub samuti üks väga hele ja võimas planeet - Jupiter. Päikesesüsteemi kaugelt kõige suuremat ja massiivsemat hiidplaneeti tasub juba teleskoobi või isegi binoklipaariga uurida, mis peaksid lisaks planeedikettale ära näitama ka selle neli suuremat kuud. Sama võib teha Jupiterist omakorda ligi 40 kraadi lääne pool paistva ja kaugeima silmaga nähtava planeedi Saturniga, mis näitab juba suhteliselt pisikeses teleskoobis ära oma rõngasüsteemi ja suurima kaaslase Titani. Kusjuures Saturn tõuseb meie maal kagusuunast juba kusagil kella ühe ajal öösel ja Jupiter järgneb talle tunnikene hiljem, mis tähendab, et nende vaatlemiseks teleskoobiga ei pea ootama päris hommikuni, kui hele taevas nende sära ja nähtavaid detaile mõnevõrra lämmatab.

Isa Turan, Türgi.

Olgugi, et tänu oma kaugusele silmale (ja valge taeva tõttu ka teleskoopidele) nähtamatud, asuvad eelnimetatud planeetide reas veel kaks ülejäänud Päikesesüsteemi planeeti - Uraan ja Neptuun. Need külmad ja sinakad jäähiiud leiab vastavalt Veenuse ja Marsi ning Jupiteri ja Saturni vahelt. Seega on praegune planeetide asetus Päikesesüsteemis eriti märkimisväärne, kuna nagu näeb allolevalt lihtsustatud jooniselt, on kõik planeedid peale Maa mõnes mõttes Päikesesüsteemi teises ja meie jaoks kaugemas pooles.

Koos planeetidega tõuseb selle nädala hommikutel samast suunast ka Kuu, mis iga päevaga liigub mööda planeetide rida üha Päikesele lähemale, mistõttu selle vasakult valgustatud osa jääb üha õhemaks. Homme asub Kuu näiteks Jupiterist paremal ja natukene madalamal, ülehomme paikneb ta Marsi ja Jupiteri vahel ning jaanilaupäeva hommikul Marsist mõni kraad vasakul. Jaaniööle järgneval varahommikuks on ta kahanenud õhukeseks sirbiks Veenuse ja Marsi vahel ning nädala viimaseks hommikuks asub vaid 8% valgustatud Kuu heledast Veenusest paari kraadi kaugusel.

Sellistel hetkedel tuleb kange soov kaugele lõunasse sõita, kus planeetide rida tõuseb hommikuti peaaegu püstloodis, tehes nende vaatlemise ja pildistamise võrreldes Eestiga palju efektsemaks....

Sellegipoolest, head vaatlemist ja pildistamist!