Astronoomiaklubi astrofotod: Markariani galaktikate kett

Paaril viimasel selgel ja kuuvabal ööl sai teleskoop taaskord tähtede või siis antud juhul galaktikate poole suunatud. Seekord pildistasime Neitsi tähtkujus paiknevat kaugete galaktikate ahelikku, mida tuntakse laiemalt Markariani keti* all.

Täisresolutsioonis saab fotot näha siit: https://upload.wikimedia.org/.../1/1d/Markarian_logoga.jpg

Tegemist on umbes 1500 liikmelise Neitsi galaktikaparve (millesse kuulub ka Linnutee) osaga, kus näiliselt üksteisele suhteliselt lähedal ja ühtlases kaarjas ahelas asub mitu suurt ja heledat ning hulgaliselt väiksemaid/kaugemaid galaktikaid.

Markariani keti keskel näeme kaht üksteisega kohtuvat/põrkuvat galaktikat tähistega NGC 4435 ja NGC 4438, mida kutsutakse ka Silmadeks. Neist viimane on miljonite aastate jooksul lähedalt möödunud kaaslase loodejõududes juba laiali kisutud ning meenutab tõepoolest natukene silma. Kahe galaktika kauguseks hinnatakse umbes 50 miljonit valgusaastat.

Paremal on näha kaht heledat hiidelliptilist galaktikat, mis avastati komeete jahtiva prantsuse astronoom Charles Messieri poolt juba 1781. aastal. Tema kuulsas 110-liikmelises kataloogis kannavad need nime M84 ja M86. Kui Messier ei teadnud omal ajal midagi galaktikate olemusest, siis tänaseks arvatakse, et elliptilised galaktikad on tekkinud ammuste spiraalgalaktikate põrkumisel ja liitumisel. Selle käigus on kahe galaktika struktuur ammu kadunud, nende tähtede trajektoorid pillutatud peaaegu suvalistele orbiitidele ning tähtedevaheline gaas kohtumisel tähetekkeks ära kasutatud ja/või galaktikast välja heidetud. Tulemuseks on väga ühtlase välimusega keskelt servade poole hõrenevad galaktikad, mis koosnevad suures osas vanadest ja punakatest tähtedest. Vaatamata udusele välimusele koosnevad need kaks galaktikat kumbki ligikaudu 400 miljardist tähest ning kahe peale kokku on neist avastatud umbes 5000 kerasparve. Lisaks asuvad nende südames supermassiivsed mustad augud, mille mass näiteks M84-s ületab meie Päikest 1,5 miljardit korda. Mõlemad asuvad meist umbes 50 miljoni valgusaasta kaugusel. Koos neist veidi kaugemal asuva spiraalgalaktikaga NGC 4388 joonistub välja Suureks Galaktiliseks Näoks kutsutud muster.

Silmadest vasakul on näha mitut erinevat tüüpi galaktikat, mis on kõik umbes samas kauguses, kuid võrreldes eelmistega natukene tagasihoidlikema mõõtmetega. Suuremateks on üleval paremal nurgas asuv niinimetatud varbläätsgalaktika NGC 4477, sellest madalamal paremal asuv elliptiline galaktika NGC 4473 ja läätsgalaktika NGC 4461. Kaadrist on napilt välja jäänud all vasakul paiknev hiidelliptiline galaktika M87, mis sai mõne aasta eest kuulsaks, kui selle südames asuvast 7,7 miljardi Päikese massiga supermassiivsest mustast august pilti tehti.

Foto andmed. Teleskoop Orion 8" Astrograph, monteering EQ6R-PRO, kaamera Nikon D5600, 50x160sek(+flat ja bias kaadrid), ISO 1600, filter L-Pro. Gideeritud. PHD2, APT, DSS, Pixinsight, PS.

*Markariani keti nimi tuleb Armeenia astrofüüsiku Benjamin "Benik" Egishevitch Markariani järgi, kes avastas 1960. aasta paiku, et galaktikategrupi heledamatel liikmetel on umbes sama liikumissuund ja -kiirus. Ehk siis tegemist on gravitatsiooniliselt seotud grupiga, mis liigub Neitsi galaktikaparves.