Järjekordne suurepärane illustratsioon Päikesesüsteemi kehade gravitatsiooni kohta JAXA planeediteadlase James O'Donoghue poolt. Antud juhul on animatsioonis näidatud, et kui kaugele suudaks keskmine inimene visata palli erinevate planeetide (lisaks Kuu ja Pluuto) pinnal. Seda eeldusel, et pall stardib 45 kraadi suhtes maapinnaga ja kiirusel 75 kilomeetrit tunnis ning sellele ei mõju õhutakistus. Palli mass ei ole kusjuures otseselt oluline, kuna kõik kehad kukuvad vaakumis teatavasti sama kiirendusega - see tähendab, et tonnine kivi lendab sama kiirusega sama kaugele kui grammine sulg. Seda muidugi juhul, kui viskaja suudab näiteks tonnisele kivile sellise kiiruse anda.
Palli trajektoore vaadates ja planeetide umbkaudseid mõõtmeid teades võib nende tiheduse (ja seega nende pinnal valitseva gravitatsioonijõu) kohta teha huvitavaid järeldusi. Näiteks see, et Maa mõõtu Veenusel ja Maast 14 korda massiivsemal Uraanil pall sama kaugele lendaks on esmapilgul üsna üllatav. Samuti see, et pall lendab vaid mõned meetrid vähem 17 korda Maast massiivsemal Neptuunil ja lausa 95 korda massiivsemal Saturnil. Asi on selles, et kuigi need gaasiplaneedid on maises mõttes hiiglaslikud, on nende keskmine tihedus palju väiksem kui Maal (Saturn on veel eriti hõre planeet). See tähendab piltlikult, et nende "pinnal" valitseb selline gravitatsioon nagu tuhandete ja kümnete tuhandete kilomeetrite kaugusel Maast. Lühidalt, ei loe mitte nii väga see kui palju su jalge all massi kokku on, vaid et kui lähedal sa sellele asud.
Samal põhjusel lendaks Merkuuril ja Marsil pall umbes sama kaugele (100+ meetrit), vaatamata sellele, et esimene on viimasest poole väiksem. Asi on selles, et Merkuur on tänu oma ebaproportsionaalselt suurele raudtuumale Marsist oluliselt tihedam. Pisikesel ja suhteliselt hõredal Pluutol lennutaks aga enamus siinseid lugejaid palli üle 600 meetri
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar