Õhtul ja ööl vastu teisipäeva, siis kui miinuskraadid muru jalge all krõbisema panid, sai teleskoobitoru suunatud ühele tähistaeva kõige tuntumale hajustäheparvele - Plejaadidele (M45). Sõnni tähtkujus asuvat ja veidi udust miniatuurset Suurt Vankrit meenutavat parve on tuntud antiikaegadest peale üle kogu maailma. Vanade eestlaste suus kandis see nime Taeva Sõel või Sõelatähed, Jaapanis kutsutakse seda Subaruks*, Kreekas ja Roomas nähti selles aga mütoloogilise titaan Atlase ja tema naise Pleione seitset tütart - Maiat, Electrat, Taygetet, Alcyonet, Celaenot, Steropet ja Meropet. Neid jälitas taevas kütt Orion. Sellest ka parve hüüdnimi Seitse Õde, kuigi palja silmaga suudetakse sellest tavaliselt eristada vaid kuute heledamat tähte.
Plejaadid on meile üks lähimaid täheparvi, asudes vaid kusagil 440 valgusaasta kaugusel. See on sada korda kaugemal kui Päikesesüsteemile lähim täht, kuid siiski päris meie lähinaabruskonnas. Lisaks, olles moodustunud umbes viimase sajakonna miljoni aasta jooksul, on parv kosmilises mõttes verinoor. Sellele vihjab kõige paremini parve suur kompaktsus, kuna kunagisest udukogust kokku langenud tähed ei ole jõudnud veel Linnutees keereldes laiali hajuda. Silmaga nähtavate väga massiivsete ja kuumade (siniste) tähtede kõrval sisaldab parv tegelikult tuhandeid tähti, millest pisemad ja jahedamad jäävad nähtamatuks isegi teleskoopides. Lisaks arvatakse parves leiduvat hulgaliselt niinimetatud pruune kääbuseid, mis kujutavad endast suhteliselt jahedaid taevakehi, mis ei ole massilt piisavad oma südames termotuumareaktsioonide läitmiseks. Teisisõnu on tegemist läbikukkunud tähtedega.
 |
| Plejaadide heledamate tähtede nimed. Titaan Atlas ja nümf Pleione vasakul ning nende seitse tütart paremal. |
Sinakas udu noorte ja kuumade tähtede ümber arvati kunagi olevat nende tekkest järele jäänud ürggaas. Tänaseks ollakse pigem arvamusel, et tegemist on lihtsalt ebatavaliselt tolmuse ja gaasilise piirkonnaga Linnutees, millest astronoomilises mõttes alles üle-eile tekkinud hajusparv suurel kiirusel läbi sõidab. Teravate silmade omanikud võivad märgata, et lisaks tähtedele on fotole jäänud ka üks kauge spiraalgalaktika tähisega UGC 2838. Selle leiab foto paremast alt nurgast, Electra kõrvalt. Plejaade tasub järelejäänud sügisel ja eelseisval talvel otsida hilisõhtuti kõrgelt lõunataevast, kuulsast Orionist lääne pool. Nende kahe vahele jääb veel Plejaadidest veidi vanem ning palju hajusam hajusparv, mida kutsutakse Hüaadideks. Nende lähistel särab silmnähtavalt punane hiidtäht Aldebaraan, mis asub meile tegelikult kümme korda lähemal kui parv ise.
Foto tegemiseks kasutasime Orion 8" Astrograph teleskoopi (203/800), SkyWatcher EQ6r-pro monteeringut, Starlight Xpress Lodestar gideerijat, Baader MPCC Mark III kooma korrektorit, Optolong L-Pro filtrit ja Nikon D5600 kaamerat. Tarkvaraks APT, PHD2, DeepSkyStacker, PixInsight ja Photoshop.
Foto koosneb 68st valguskaadrist kogusäriga 3h8min (ISO800, 180sek), kusagil 50st tasavälja ja bias kaadrist.
*Subaruomanikud võivad minna ja vaadata, et mis nende auto logol kujutatud on.
 |
| Plejaadid leiab praegustel kesköistel tundidel kõrgelt lõunast. Kuvatõmmis programmist Stellarium. |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar