Taolist asja igapäev ei näe. Selle peaaegu uskumatu aegvõtte loojaks Hubble kosmoseteleskoobi fotomaterjali põhjal on Judy Schmidt ning see kujutab üht üsna tavalist tüüp Ib supernoovat meist 10-16 miljoni valgusaasta kaugusel asuvas Centaurus A galaktikas. Ainult, et aega on siin kiirendatud miljoneid kordi.
2016. aasta veebruaris avastatud supernoova hääbus mõne kuu jooksul nähtamatuks, kuid järgneva 1,5 aasta jooksul tehtud vaatlusi samast piirkonnast paarisekundiliseks klipiks surudes oleme tunnistajaks ühele huvitavale nähtusele - valguskajale. Nii nagu tiigivette kukkuv vihmapiisk saadab endast ringikujuliselt eemale lained, asub supernoovast, kui ühest universumi võimsamast plahvatusest igas suunas eemale liikuma selle valgus. Oma teel hajub see tähtedevahelises tolmus ja gaasis, nagu autotuled udus. Et valgus liigub ümmarguselt 300 000 kilomeetrit sekundis, ei ole meil tavaoludes mingil moel võimalik selle liikumist näha. Kümnete miljonite valgusaastate kauguselt ja pika aja vältel näeme me aga supernoova sähvatust sinaka paisuva sfäärina, mis lõpuks kosmilises meediumis sumbub.
 |
| Centaurus A jäädvustatud nähtavas, raadio- ja röntgenkiirguses. |
 |
| Supernoova asukoht Centaurus A galaktikas |
Olgu öeldud, et tegelikult leidis see supernoova ja selle valguskaja aset 10-16 miljonit aastat tagasi, siis kui meie (ja teiste tänapäevaste primaatide) kauged esivanemad veel puudelatvades kiikusid...
Suuremat erinevates lainepikkustes jäädvustatud fotot lõunapoolkera taevas Kentauri tähtkujus asuvast Centaurus A galaktikast näeb kommentaarides. Tegemist ühe heledaima (aktiivseima) galaktikaga meie lähikonnas ja meile lähima nn. raadiogalaktikaga, mille keskel arvatakse asuvat 55 miljoni Päikese massiga supermassiivne must auk, mis parasjagu õgib sellesse langevat täheainet, saates galaktikast kahele poole välja tohutuid röntgen- ja raadiokiirguses helendavaid jugasid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar