Kui kauged tähed, planeedid ja silmaga veel mingil määral nähtav Andromeeda galaktika välja arvata, tundub meie öötaevas must. Küll aga ei ole see sugugi nii, kui taevast pildistada eriti pikkade säriaegadega. See tähendab, et kogudes nõrka valgust tundide, päevade, nädalate ja isegi aastate kaupa. Antud 45 nurgakraadi* ulatuva foto tegemisele Andromeeda galaktika (ülal keskel) piirkonnast kulus Saksamaa astrofotograafil Stefan Ziegenbalgil kolm aastat (2018-2021) või õigemini kolm hooaega, kui antud taevaala kõige pimedam on. Tulemuseks foto, millele on jäädvustatud ülihõredad ja -nõrgad gaasipilved, mis hõljuvad kõikjal meie Linnutee galaktikas, läbi mille me 2,5 miljoni valgusaasta kaugusel asuvat Andromeeda galaktikat (M31) nägema oleme sunnitud. Lisaks sellele meie kohaliku galaktikagrupi suurimale liikmele on foto vasakus nurgas näha Andromeeda ümber tiirlevat kolmandat kohalikku suurt spiraalgalaktikat nimega Kolmnurga galaktika (M33). Gaasipilvede värvid vastavad laias laastus nende koostisele vesinikust ja hapnikust, mis on alles jäänud ammuste tähtede surmast. Triivides vaikselt Linnutee kettas ringi, on lootust, et mingil hetkel muutub nende tihedus siin-seal piisavaks käivitamaks gravitatsioonilise kokkutõmbumise, mille tulemuseks on mõni uus täht või õigemini nende parv. Tänu nüüdseks surnud tähtede tuumaahjudele sisaldavad gaasipilved lisaks üldlevinud vesinikule ka suhteliselt palju raskemaid elemente, mis lubavad lisaks neist sündinud tähtedele moodustuda nende ümber ka Maa-sarnastel kivistel planeetidel ning keerukatel keemilistel ühenditel, mis on muuhulgas elu tekke eelduseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar