Õhtutaevas näeb Merkuuri

Autor: Üllar Kivila

Soojad ilmad on kaasa toonud selge taeva. Seda võimalust tasub kindlasti ära kasutada, sest viimane ööpimedus kaob kiiresti ning varsti on käes valged ööd.

Täna räägime ööpimeduse asemel aga hoopis hämarikul ja koidul nähtavatest taevakehadest - nimelt on taevasse kogunenud paras ports planeete, nende seas ka muidu raskestimärgatav Merkuur, mille nägemiseks on parim võimalus 15. mai õhtul, mil planeet on Päikesest kõige suuremal nurkkaugusel. Terve öö peale kokku on terava nägemise ja pisukese õnnega võimalik lähipäevil lausa kõik viis palja silmaga nähtavat planeeti ära tabada: Merkuur, Veenus ja Marss õhtutaevas ning Jupiter ja Saturn hommikutaevas.

Taevas Tartus 15. mai õhtul kell 22:30 (ülejäänud Eestis ei ole erinevused suured). Pilt: Stellarium.

Veenus, Merkuur, Kuu ja Marss on ühel joonel lääne-loodetaevas Kaksikute ja Veomehe tähtkujude all, mille paar heledamat tähte on ka ära nimetatud. Et taevas on sel kellaajal veel üpris hele, võib planeetide leidmiseks abiks olla binoklist või telskoobist. Veenuse leidmine on horisondi läheduse tõttu ilmselt kõige suurem väljakutse.

Taevas Tartus 16. mai hommikul kell 3:30 (ülejäänud Eestis ei ole erinevused suured). Pilt: Stellarium.

Jupiter ja Saturn paistavad enne päikesetõusu madalal ida-kagutaevas Suvekolmnurga all. Kolmnurga kõige alumine nurk - Kotka tähtkujus asuv Altair mahtus ka pildile.

Kui teiste planeetide vaatlemiseks tuleb paremaid aegu, mil need on pikemalt ja kõrgemal taevas, siis Merkuuri vaatlemise olud oluliselt paremaks ei lähegi, kuna see planeet tiirutab Päikesele nii lähedal, et Maa vaatepunktist saabki teda vaid harva koidu- või hämarikukumas tabada. Seetõttu on seda Maalt üpris keeruline uurida ning pea kõik detailsem info, mida Merkuuri kohta teame, on pärit planeedi juurde läkitatud kosmosesondidelt. Isegi Maa orbiidil tiirutavat Hubble'i kosmoseteleskoopi ei saa Merkuuri uurimiseks kasutada, kuna ta ei eemaldu kunagi piisavalt Päikesest, et Hubble saaks teda vaadelda, riskimata oma tundlikke instrumente teleskoobitoru sees peegeldunud või hajunud päikesevalgusega kahjustada.

Ilmselt üks parimaid vaateid Merkuurist, mis maapealsete teleskoopidega võimalik.

Merkuur on Päikesesüsteemi kõige väiksem planeet, kuid väikestest mõõtmetest hoolimata on planeedil üllatavalt suur mass - sarnaselt Maale on Merkuuril metallist tuum, mille peal kergem kivine materjal, kuid proportsioonid on erinevad - kui Maa tuum on planeedi ruumalast umbes 17%, siis Merkuuri oma ligi 55%. Välimuse poolest ei erine Merkuur kuigi palju meie Kuust - planeedil puudub atmosfäär ning pind on kaetud kraatrite ning halli regoliidikihiga. Erinevalt Kuust on aga Merkuuril mõõduka tugevusega magnetväli - umbes 1% Maa väljatugevusest. Võimalik, et eelmainitud suur rauast tuum on vähemalt osaliselt vedel, mis on kõige tõenäolisem magnetvälja allikas. Tugeva päikesetuule käes paistab magnetväli vahendavat omapärast interaktsiooni Merkuuri pinnaga - nimelt on planeedil komeeti meenutav tolmusaba, mida päikesetuul planeedist eemale tõukab.

Kosmosesondi MESSENGER foto Merkuurist. Värvid pole päris tõelised, sest punase värvikanalina on kasutatud infrapunapilti. Tegelik silmale avanev vaade oleks praktiliselt halltoonides.

Kuni kosmosesondide ajastuni ei teadnud me isegi seda, kas ja kui kiiresti Merkuur pöörleb. Arvati, et läheduse tõttu Päikesele on Merkuur samamoodi loodeliselt lukustunud nagu Kuu Maaga, näidates Päikese poole alati ühte külge, ent see oletus ei pidanud paika. Oma elliptilise orbiidi tõttu on Merkuuri tiirlemis- ja pöörlemisperiood küll omavahel seotud, kuid 1:1 suhte asemel hoopis 3:2; planeet teeb kahe orbiidi jooksul kolm pööret ümber oma telje. Aastad ja päevad kaotavad Merkuuril seetõttu oma klassikalise tähenduse - ühest päikesetõusust või -loojangust järgmiseni kulub kaks kohalikku aastat, umbes 176 Maa päeva.

Merkuuri on praeguseks külastanud kaks kosmoseaparaati - Mariner 10 tegi mitu möödalendu aastatel 1974-1975 ning MESSENGER tiirutas planeedi ümber aastatel 2011-2015. Euroopa ja Jaapani kosmoseagentuuride koostöös valminud sond BepiColombo on praegu Merkuuri poole teel ning peaks orbiidile sisenema 2025. aastal.

Merkuuri saba - planeedilt lenduvad ained ergastuvad päikesevalguses ning helendavad. See konkreetne pilt on tehtud naatriumi kitsasriba filtri abil, mis filtreerib pildilt muu valgusreostuse ning suurema osa Merkuuri enda helendusest.