Hakkas astronoomiline kevad

Märkamatult läbisime eile täpselt kell 11:37 kevadise pöörihetke, ehk hetke kui ekvaatoril paistis Päike otse seniidis. Ühtlasi hakkas põhjapoolkeral kauaoodatud kevad.

Kui tavaliselt öeldakse, et kevadisel ja sügisesel pööripäeval on kõikjal Maal päev ja öö sama pikkusega, ei ole see tegelikult päris õige. Sellel on kolm peamist põhjust. Esiteks on pöörihetk tõepoolest kõigest hetk ja päev on 24 tundi. Teiseks on päikesetõus defineeritud hetkena, mil päikeseketta ülemine osa muutub horisondil nähtavaks ning loojang hetkena, mil päikeseketta ülemine osa horisondi taha kaob. See tähendab, et eeldefineeritud hetkest hetkeni jõudmiseks kulub päeval mõni minut kauem (päikeseketta läbimõõdu jagu). Kolmandaks murrab, peegeldab ja transpordib Maad ümbritsev atmosfäär päikesevalgust natukene nagu valguskaabel. See tähendab, et Päike muutub horisondil nähtavaks paar minutit enne kui ta seal reaalselt olema peaks ning püsib loojudes samal põhjusel kauem nähtavana. Nendel kolmel põhjusel saabub tõeline päeva ja öö pikkuste võrdsustumine erinevate poolkerade erinevatel laiuskraadidel pööripäevast mitu päeva hiljem (lõunapoolkeral) või varem (põhjapoolkeral). Eestis juhtus see näiteks juba mõne päeva eest.