Supermassiivsed mustad augud raadiokiirguses

Alloleval pildil pole kujutatud mitte tähistaevast, vaid kusagil 25 tuhandet individuaalset supermassiivset musta auku, millest igaüks asub enda emagalaktika südames. Kaart, mis hõlmab vaid 4 protsenti põhjapoolkera taevast, valmis LOFAR nimelise raadioteleskoobivõrgustiku abil, mis jäädvustab suhteliselt väheuuritud madalasageduslikke raadiolaineid.

LOFAR (Low-Frequency Array) kujutab endast 52st pisikesest raadioteleskoobist koosnevat võrgustikku üheksas Euroopa riigis (Saksamaal, Hollandis, Poolas, Prantsusmaal, Suurbritannias, Rootsis, Iiirimaal, Lätis ja Itaalias), millest moodustub üle 1000 kilomeetrise läbimõõduga ja ühtlasi maailma suurim liitteleskoop. Tajudes raadiolaineid sagedusega 10–240 MHz, suudab see "näha" kiirgust, mis pärineb enamike galaktikate südametes asuvate ülimassiivsete mustade aukude (miljoneid ja miljardeid Päikese masse) ümber tiirlevast ülikuumast ainest.

Kuna nii madala sageduse ja lainepikkusega raadiolaineid kipub Maad ümbritsev ionosfäär (elektriliselt laetud osakestest koosnev kiht 50-1000 kilomeetri kõrgusel) väga tugevalt moonutama, kulus teadlastel aastaid sisuliselt superarvutite programmeerimist, et LOFARi poolt kogutud andmeid oleks võimalik kuidagi kasulikult tõlgendada. Raske töö tulemuseks ongi allolev kujutis, kus mustadelt aukudelt pärinevad raadiolained, mida koguti ühtekokku 256 tundi, on tõlgitud nähtavasse valgusesse. Ehk siis iga valge täpp pildil on supermassiivne must auk, mis asuvad meist kümnete, sadade ja tuhandete miljonite valgusaastate kaugusel asuvate galaktikate keskmes. Kordame veelkord üle, et tegemist on kõigest 4 protsendilise vaatega meie poolkera taevasse. Kommentaarides näeb sama kaarti, mille ülemisse vasakusse nurka on võrdluseks pandud täiskuu näiv läbimõõt.

Üks LOFAR võrgustikku kuuluvatest teleskoopidest Hollandis.

Nüüd, kus LOFARi andmetöötlus on astronoomidel niiöelda käpas, asuvad nad kaardistama tervet poolkera taevast. Nähes raadiokiirguses tähtedest, nende vahelisest tolmust ja isegi galatikatest "läbi", on neil nüüd uus tööriist, mille abil saab hakata senisest paremini uurima aine jaotust universumis. Mis sorti avastusi võib see pikas perspektiivis endaga kaasa tuua, jäägu esialgu vaikivaks spekulatsiooniks.

PS: musti auke leidub selle foto taustal ilmselt miljardeid veel, kuid nendelt Maale jõudva raadiokiirguse tabamiseks läheks vaja juba suuremat ja tundlikumat tehnikat.