Allolevad fotod, kus erinevatel viisidel on kokku õmmeldud meie planeedi poolkera tähistaevad, valmisid Tšehhi astrofotograaf Petr Horáleki ja Hispaania astrofotograaf Juan Carlos Casado koostöös. Kaks meest pildistasid selleks sama tehnikat ja seadeid kasutades taevast kahest samal laiuskraadil, aga erinevatel poolkeradel asuvatest observatooriumitest. Horálek tegi seda 2016. aasta aprillis Tšiilis asuvast La Sillast ja Casado 2020. aasta veebruaris Kanaari saarestikus La Palma saarel asuva observatooriumi lähistelt. Kusjuures lisaks samadele laiuskraadidele (29°) asuvad mõlemad observatooriumid meretasemest kusagil 2400 meetri kõrgusel.
Petr Horálek/ESO, Juan Carlos Casado/IAC/TWAN
Kahtlemata esimesena jääb neilt silma meie Linnutee muljetavaldav riba, mille rikkalikumad tuumaalad paistavad meile kätte lõunapoolkeral. Selle kõrval on näha üht teist valgusriba, mille heledus on märgatavam silmapiiridel ja mis sarnaselt Linnuteega ulatub üle taeva. Tegemist on sodiaagivalguseks nimetatud heledusega, mida on meie kasvavalt valgusreostatud maailmas üha raskem vaadelda või isegi pildistada. Õnneks on observatooriumite asukohad valitud seda silmas pidades. Sodiaagivalgus tekib planeetide vahel ja nendega samas tasandis (ekliptikas) tiirlevas tolmukettas, milles päikesevalgus hajub. Kõnealune ketas on hämmastavalt hõre ja selles sisalduva tolmuterade läbimõõt on 10-300 mikromeetrit (umbes samas vahemikus on juuksekarva läbimõõt). Näiteks kui see tolm koguda kokku 1mm suurusteks teradeks, oleks nendevaheline keskmine kaugus 8 kilomeetrit.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar