14. detsembril oli Lõuna-Ameerikast vaadeldav möödunud aasta ainus täielik päikesevarjutus. See tähendab, et erinevalt juunis toimunud rõngakujulisest päikesevarjutusest oli Kuu siis Maale piisavalt lähedal katmaks tervenisti kinni meie kodutähe ketta. Loetud minutite jooksul sai päevast öö ning nähtavale ilmusid heledamad tähed, planeedid ja muidu Maalt nähtamatu Päikese kroon.
Suuremalt: https://apod.nasa.gov/.../2101/Tse_2020_400mm_dmwa-rot.png
Sellel 55 erineva säriajaga fotost kokku pandud kujutisel on Päikese krooni struktuur, mis koosneb Päikese võimsates magnetväljades voogavast plasmast, eriti hästi nähtaval. Mõelda, selle krooni temperatuur küündib miljonitesse, kuigi meie tähe pind on kõigest 5780 kraadi (K). Kuu serva tagant paistvad punakad laigud on niinimetatud krooni massi pusked, kus Päikese sõlmekeritud magnetväljad heidavad planeetidevahelisse ruumi triljoneid tonne täheainet. Kusjuures nende tohutute plahvatuste mõõtmed ületavad Maa suuruse.
Fotolt on näha ka Maalt peegelduvas päikesevalguses ehk tuhkvalguses helenduv Kuu pind ning all vasakus nurgas (kella seitsme suunas) Päikesele lähenev umbes rekka suurune komeet C/2020 X3 SOHO. See pisike komeet kuulus niinimetatud Kreutzi päikeseriivajate hulka, mis tähendab, et see pärines tõenäoliselt sajandite eest Päikesele liginenud ja seal tükkideks lagunenud samanimelise suurema komeedi küljest. SOHO lagunes peagi pärast foto tegemist tolmuks ja gaasiks, olles jõudnud Päikese pinnast vaid paari miljoni kilomeetri kaugusele.
Järgmist (rõngakujulist) päikesevarjutust näeb Maalt 10. juunil, mis on mingil määral jälgitav ka Eestist. Selle aasta ainsa täieliku päikesevarjutuse nägemiseks peab aga ootama 4. detsembrini ja selleks ajaks Antarktika mandrile reisima.
Foto: Miloslav Druckmuller ja Andreas Moller.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar