Mõistatuslik Tulepeekri udukogu

Möödunud aastal avastasid amatöörastronoomid Marcel Drechsler and Xavier Strottner Kolmnurga tähtkujust ühe väga tuhmi objekti, mis on nii mõnegi astronoomi kukalt kratsima võtnud. Avastajate järgi StDr 56 tähist kandev objekt sai hüüdnimeks Tulepeekri udukogu.

StDr 56 ehk Tulepeekri udukogu

Drechsler ja Strottner on tuntud üsna viljakate planetaaruduküttidena, kes kammivad läbi erinevaid taevavaatlusandmeid eesmärgiga leida nende seast mõni seniavastamata planetaarudu*. Taoliste udude näol on tegemist moodustustega, mis tekivad kui päikesesarnased tähed paisuvad oma elu lõpus punaseks hiidtäheks, nende välimised gaasikihid irduvad ning paljastatud ülikuum tähetuum (valge kääbus) ergastab suurel kiirusel kaugenevat peamiselt vesinikust ja hapnikust koosnevat gaasimulli oma tugeva ultraviolettkiirgusega. Kataloogidest leiab taolisi objekte sadu ja tuhandeid ning enamasti on nad "vaid" paar valgusaastat laiad. Võrreldes hiiglaslike udukogudega, kus gravitatsiooni poolt kokkusurutud gaasist ja tolmust tekivad uued tähed, on planetaarudukogud suhteliselt lühiealised nähtused. Valgest kääbusest kümneid kilomeetreid sekundis kaugenev gaas muutub kiiresti üha hõredamaks, selle võime oma ematähe kiirgust püüda langeb ning vaid kümnekonna tuhande aasta pärast muutub see praktiliselt nähtamatuks. Gaas ise liitub lõpuks tähtedevahelise meediumiga, et ennast ehk kauges tulevikus leida uute tähtede (ja planeetide) koosseisust. Sama juhtub meie Päikesega kusagil viie-kuue miljardi aasta pärast.

Siiani veel täielikult mõistetamatul põhjusel on planetaarudud väga eriilmelised. Mõned näevad välja nagu ideaalsed kosmilised mullid, teised on jällegi väga keerukate ülekattuvate kujude ja sopistustega.

Vastavastatud Tulepeekri udukogu sarnast ei ole aga astronoomid varem planetaarudude puhul kohanud. BadAstronomy nimelist blogi pidava astronoomi Phil Plaiti sõnul on udu kõige veidramaks omaduseks fotolt nähtavad püstised gaasifilamendid (punane-vesinik, sinine-hapnik), mis näivad moodustavat suhteliselt korrapärase ühesuunalise mustri. Plait spekuleerib, et sellise mustri taga peaksid olema ülitugevad magnetväljad, mis vormivad valge kääbuse poolt ioniseeritud gaasi asetust ruumis. Kuigi valged kääbused võivad omada selliseid võimsaid välju, on tema arvates ebatõenäoline, et nii tuhmi ehk vana ja suure udu puhul ulatuksid need nii kaugele. Teiseks ja tõenäolisemaks võimaluseks peab ta Linnuteed läbivate kumulatiivsete magnetväljade mõju.

Siinkohal peab rääkima selle udu hinnangulisest suurusest. Suhteliselt ainus viis seda kindlaks teha on leida udust üles pisike, umbes Maa mõõtu aga ülitihe valge kääbus, mille heledust või parallaksi mõõtes saab teada selle kauguse ja selle järgi udu tegeliku ulatuse. Drechsler ja Strottner on Tulepeekri udu puhul välja pakkunud kaks sellist kääbuse kandidaati. Esimene neist asub 1130 valgusaasta kaugusel, millest saab järeldada, et udu on kümme valgusaastat lai. Teine kandidaat asub nii kaugel, et udu peaks olema 33 valgusaasta laiune. Tuletades meelde, et tüüpiline planetaarudu on vaid paari valgusaasta laiune, ei ole teine kandidaat peaaegu kindlasti õige. Aga ka kümme valgusaastat tundub ebatavaliselt suur mõõde. Selle seletamiseks tasub Plaiti sõnul arvesse võtta selle asukohta Linnutee sees. Nimelt asub Tulepeeker Kolmnurga tähtkuju suunas, mis asetab selle Linnutee kitsa ja tiheda ketta kohale. Kui selle ketta sees paisuvate planetaarudude suurust piirab suhteliselt tihe gaasine ja tolmune keskkond, ei pruugi Tulepeekri puhul see probleemiks olla ning sellel põhjusel saab see teistest ka suuremaks puhutud.

Tulepeekri udukogu tekitanud valge kääbuse kandidaadid

Plait ütleb, et ootab huviga aega, kui Tulepeekri udukogu jäädvustatakse suuremate teleskoopidega. Näiteks allolev foto on tehtud Austria astrofotograaf Robert Pölzi poolt 25 sentimeetrise teleskoobi ja 60 tunnise säriajaga, mis tähendab, et taevas umbes täiskuu mõõtu paistev udukogu on tõeliselt tuhm. Võimsama optikaga peaks olema võimalik kätte saada udu spektri, milles leiduvate neeldumisjoonte nihkumise järgi spektri punase või sinise osa poole saab kindlaks teha selle paisumiskiiruse. Kui tuleb välja, et see kiirus jääb paarikümne kilomeetri kanti sekundis, on tegemist tõepoolest eriti veidrat tüüpi planetaaruduga. Kui see aga ulatub tuhandetesse kilomeetritesse sekundis, on selle tõenäoliselt tekitanud hoopis supernoovana plahvatanud massiivne täht. Selline päritolu tekitaks aga terve jada uusi ja keerulisi küsimusi...

Igatahes, jääme põnevusega ootama.

*termin planetaarudu on ajalooline igand, millel ei ole mingit seost planeetidega. Esimestes teleskoopides meenutasid need osade arvates planeete ja nimi on siiani külge jäänud.