Nagu me kõik teame, on sügisõhtud pimedad ja niisked, tihti vihmased ja lörtsised ning ka miinuskraadid pole enam haruldased. Rahvasuus kannavad sügiskuud september, oktoober, november ja detsember rahvasuus vastavalt lõikamisekuu, kolletamisekuu, marukuu ja jõulukuu nimesid. Eks ta umbes nii olegi ja ka statistika annab meile teada, et selgeid öid võime me nende kuude jooksul sõrmede peal üles lugeda. Eriti novembris ja detsembris.
Teisalt pöörab meie poolkera ennast selle aja jooksul Päikesest üha väiksema nurga alla ja tähistaevas on vaatlemiseks juba varjaste õhtutundide ajal küps. Juhuks kui pilvedesse aeg-ajal mõni halastav auk tekib, tuleb just sügisel olla valmis oma teleskoopi läbi kolletavate ja öökülmast krõbisevate lehtede vaatlusplatsile vedama, et nautida viivuks süsimustas taevas helkivaid planeete, tähti ja veelgi kaugemaid objekte.
Tähistaevas
Tuleb välja, et kui hakata rääkima novembri ja detsembri varaõhtutel lõunataevas paistvatest tähtkujudest, kattuvad need üsna hästi taevaga, mida me nägime seal augusti südaöödel. Selle põhjuseks tõsisasi, et meie planeedi teekonnal ümber Päikese nihkub mingil kindlal kellaajal meie poole pööratud taevas kuu jooksul umbes kahe tunni võrra varasemaks. See tähendab, et augusti südaöist taevast nägime septembris kusagil kella kümne ajal õhtul, oktoobris kella kaheksa ajal ja novembris paistab see meile juba õhtul kell kuus kätte (tegelikult kell viis, sest teatavasti sai vahepeal kella keeratud). Seega tasub lähikuudel hämardudes nähtavaks muutuva tähistaevaga tutvumiseks kiigata meie augustitaeva ülevaatesse.
Seevastu hilisõhtustel kellaaegadel kerkivad lõunataevasse need tähtkujud, mida augustis nägime alles vastu hommikut. Nii on seal tulevatel kuudel umbes kella seitsme ja kümne vahel näha Vaala, Kalu, Pegasust, Andromeedat, Kolmnurka ja Jäära. Kui tähtkujudena pole neist ükski just kõige pilkupüüdvam, võib seal suunas üsna kerge vaevaga näha neljast enam-vähem sama heledast tähest moodustuvat Pegasuse ruutu. Tegemist pole mitte tähtkuju, vaid hoopis asterismiga. Sellise nimega kutsutakse mingit tuntud tähegruppi või -mustrit, mis ei pruugi (aga võib) asuda ühe tähtkuju piirides. Pegasuse ruudu puhul asuvad kolm selle tähte Pegasuse tähtkujus, aga “ülemine-vasak” hoopiski Andromeeda tähtkuju koosseisus.
Tuntud asterisme leiab sügisesest taevast veelgi. Suur Vanker, mis kuulub tegelikult suurema Ursa Majori ehk Suure Karu tähtkujusse, arvatavasti tutvustamist ei vaja ning keerleb sügisõhtutel pigem Põhjanaela all. Mööduvat suve mälestab aga iga päevaga üha madalamasse läänetaevasse vajuv Suvekolmnurk, mis koosneb Luiges asuvast Deenebist, Lüüras paiknevast Veegast ja Kotka Altairist. Idast tõuseb samal ajal üha kõrgemale võimas Talvekuuskandi nime kandev asterism, mis moodustub juba päris talviste tähtkujude heledamatest tähtedest. Kellaosuti suunas ülevalt alustades joonistub see välja Veomehe Capellast, Sõnni Aldebaraanist, Orioni Riigelist, Suure Peni Siiriusest, Väikse Peni Prooküonist ning Kaksikute Polluxist.
 |
| Talvekuusnurk ja Kuu pildistatud 2017. aasta jaanuaris Rõugest. Foto: Martin Mark – https://matugraphy.com/ |
Pisut ette rutates võibki just eelnimetatud tähtkujusid pidada hilissügisese ja varatalvise tähistaeva peamisteks orientiirideks. Neist eraldi mainimist väärib kindlasti Orion, mille silmapaistev kuju teeb sellest tõenäoliselt ühe maailma enimtuntuma tähtkuju. Kes siis ei teaks selle kolme ühes reas asuvat heledat tähte, mis peaks kujutama Kreeka kangelase Orioni vööd? Või siis selle kohal säravat silmanähtavalt punast hiidtähte Betelgeuset, mille kosmilises mõttes peatset surma supernoovana ootavad vist kõik maailma astronoomid. Või siis hoopis vöö all paistvat sinist hiide Riigelit, mis on üks tähistaeva heledamaid? Olgu mainitud, et need kaks kuulsat tähte kujutavad vastavalt üht Orioni õlga ja jalga, mille paarilisteks on samuti heledad Bellatrix ja Saiph.
Talvekuusnurga kõige heledam liige Siirius on aga ühtlasi terve tähistaeva (nii lõuna kui põhja) kõige heledam täht ning teda võib sügisel suhteliselt madalale lõunahorisondi kohale tõusmas näha alles novembri lõpus südaöösel. Tegelikult kahest üksteise ümber tiirlevast tähest koosnev Siirius või eestipäraselt Orjatäht asub meist “kõigest” 8,6 valgusaasta kaugusel. Siiriuse tavatu vilkumine tuleneb sellest, et asudes meie maalt nähtuna nii madalal, peab tema võimas valgus läbima teel pakse ja erinevate murdumisomadustega atmosfäärikihte. Kogemus on näidanud, et Siiriust kiputakse pea igal sügisel ja talvel kellegi poolt väidetavate maaväliste elanike lennumasinaks pidama. Kas ka sellel selle hooajal?
Keskmiselt heledamatest tähtedest kokku pandud ja seega ka tuntumatest tähtkujudest tahaks veel nimetada Kassiopeiat ja Perseust, mis paistavad sügiskuudel peaaegu seniidis. Neist esimene on äratuntav selle poolest, et see näib taevasse joonistavat suure W-tähe. Kuidas vanad kreeklased selles hoopis mütoloogilist Etioopia printsessi nägid, jääb antud kirjutise autorile arusaamatuks. Kreeka kuulsa koletistetapja Perseuse leidmiseks tuleks otsida tähtede gruppi, mis asub umbes poolel teel Kassiopeia ja heleda jõulutäht Kapella vahel.
Talvekuusnurga kõige heledam liige Siirius on aga ühtlasi terve tähistaeva (nii lõuna kui põhja) kõige heledam täht ning teda võib sügisel suhteliselt madalale lõunahorisondi kohale tõusmas näha alles novembri lõpus südaöösel. Tegelikult kahest üksteise ümber tiirlevast tähest koosnev Siirius või eestipäraselt Orjatäht asub meist “kõigest” 8,6 valgusaasta kaugusel. Siiriuse tavatu vilkumine tuleneb sellest, et asudes meie maalt nähtuna nii madalal, peab tema võimas valgus läbima teel pakse ja erinevate murdumisomadustega atmosfäärikihte. Kogemus on näidanud, et Siiriust kiputakse pea igal sügisel ja talvel kellegi poolt väidetavate maaväliste elanike lennumasinaks pidama. Kas ka sellel selle hooajal?
Keskmiselt heledamatest tähtedest kokku pandud ja seega ka tuntumatest tähtkujudest tahaks veel nimetada Kassiopeiat ja Perseust, mis paistavad sügiskuudel peaaegu seniidis. Neist esimene on äratuntav selle poolest, et see näib taevasse joonistavat suure W-tähe. Kuidas vanad kreeklased selles hoopis mütoloogilist Etioopia printsessi nägid, jääb antud kirjutise autorile arusaamatuks. Kreeka kuulsa koletistetapja Perseuse leidmiseks tuleks otsida tähtede gruppi, mis asub umbes poolel teel Kassiopeia ja heleda jõulutäht Kapella vahel.
Tähtede parved
Kui tähtkujud enam-vähem selged, tasub liikuda edasi niinimetatud süvataeva objektide juurde, mille alla kuuluvad kõik need astronoomilised objektid, mis ei ole parasjagu üksikud tähed või Päikesesüsteemi planeedid ja komeedid. Peamiselt hobiastronoomide poolt kasutatava termini alla peetakse silmas hajus- ja kerasparvi, udukogusid, planetaarudusid, supernoovajäänukeid ja galaktikaid. Ei tea kas ka Linnutee – kodugalaktika, milles meie suhteliselt igav Päike tavalise tähena tiirutab – ei kuulu sellisel juhul süvataeva “objektide” hulka? Igatahes Linnutee miljarditest kaugetest tähtedest helendava riba leiame me novembri ja detsembri kesköödel ulatuvat kagust loodesse. Selle täie võimsuse nautimiseks tasub ennast sättida mõne lagedama künka otsa, mis asub linnatuledest võimalikult kaugel.
 |
| Linnutee käesoleva aasta novembris Järvamaal, Järva vallas, Kukevere külas. Foto: Ain Paloson – kodulehekülg facebookis |
Klassikalistest süvataeva objektidest sügiseses taevas puudust ei tule ja nende kõigi üles loetlemisega läheks isegi veidi raskeks. Seega toome neist välja vaid mõned uhkemad. Kui nende või mistahes objekti leidmisega tähistaevast peaks tekkima raskusi, siis abi saab ühest suurepärasest planetaariumiprogrammist nimega Stellarium, mille saab arvutile alla laadida tasuta (nutitelefoni versiooni puhul tuleb loovutada paar eurot) ning mille leiab siit. Paaritunnise harjutamise järel saab sellest igaühele asendamatu abimees tähistaeva tundmaõppimisel.
Täheparvedest tasub nii binokli kui teleskoobiga vaadata kindlasti Perseuse tähtkujus asuvat kaksikparve (NGC 869 ja NGC 884), mille olla esimesena üles märkinud juba üle kahe tuhande aasta eest elanud kreeka astronoom Hipparchus. Umbes 7500 valgusaasta kaugusel asuvad ja tuhandetest noortest tähtedest koosnevad parved paiknevad taevas üksteisele nii lähedal, et silmaga vaadates näivad need moodustavat ühe uduse laigu. Seevastu Sõnni tähtkujus asuv Sõel (teiste nimedega Pljeaadid, Subaru või M45), mida kiputakse endiselt mõnikord Väikseks Vankriks pidama, on meile üks lähimaid hajustäheparvi asudes “kõigest” 440 valgusaasta kagusel. Sõelas eristab terav silm umbes viite kuni seitset üksikut tähte, kuid binokli või teleskoobi abil leiab neid sealt sadu.
Pisut kaugemad ja väiksemad, kuid teleskoobis endiselt huvitavat vaatepilti pakkuvad hajusparved on M39 (Luiges), NGC 7243 (Sisalikus), M52 ja NGC 457 (Kassiopeias), NGC 1502 (Kaelkirjakus), M34 (Perseuses), NGC 2282 (Veomehes), M35 (Kaksikutes), NGC 2232 ja M50 (Ükssarvikus) ning M44 ehk Sõime täheparv (Vähis). Kui viimane välja arvata, siis asuvad kõik nimetatud parved Linnutee riba esiplaanil, kus gaasi- ja tolmupilvede ning seega nendest tekkivate tähtede liiklus on võrreldes galaktika kettast kaugemal asuvate aladega tihedam.
 |
| Kassiopeias asuvat ja NGC 457 tähist kandvat täheparve kutsutakse välimuse tõttu ka Öökulli parveks. Foto: Steve Goldberg |
Sadadest kuni tuhandetest hajali tähtedest koosnevatest hajustäheparvedest eristuvad suurel määral kerasparved, mis võivad sisaldada isegi sadu miljoneid individuaalseid tähti. Erinevalt hajusparvedest on kerasparvede liikmeiks olevad tähed ka väga vanad ja ka nende asukoht galaktikas hajusparvedele mõnes mõttes vastupidine – nad tiirutavad ümber Linnutee keskme suvalistel ja suhteliselt kaugetel orbiitidel ning asuvad enamasti selle ketta kohal ja all. Tänu sellele ei ole sügis nende vaatlemiseks kõige parem aeg ning novembri ja detsembri kontekstis väärivad mainimist neist vaid neli – M15 (Pegasuses), M2 (Veevalajas) ning M92 ja M15 (Herkuleses). Vaadelda tasub neid läänetaevas praktiliselt vahetult peale pimeduse saabumist, sest südaöö saabumiseks on nad kas lootusetult madalale või sootuks horisondi taha kadunud.
Terve suve ja senise sügise on õhtuti lõunakaares paistnud veel kaks heledat “tähte”, mis on tegelikult Päikesesüsteemi hiiglased Jupiter ja Saturn. Suurem, lähemal asuv ja seega heledam Jupiter paremal ning tublisti kaugemal tiirelev ja seepärast tagasihoidlikum Saturn tema järel. Ka ülejäänud sügise ja varajase talve saame me neid vahetult peale päikeseloojangut edalataevas vaadelda. Teleskoop paljastab Jupiteri puhul selle pinda liigendavad tumedad gaasivöödid ja neli suuremat kaaslast ning Saturni ikoonilise rõngasüsteemi.
21. detsembril, kui öö on aasta pikim ja päev lühim, leiab Jupiteri ja Saturni puhul aset üks tõeliselt haruldane sündmus, kus kaks planeeti tulevad taevas üksteisele nii lähedale, et silmale paistavad nad otsekui üks hele objekt. Võõrapäraselt konjuktsiooniks ja eesti keeles äkki lähenemiseks/ühenduseks nimetatud sündmuse tipphetkel lahutab kaht planeeti vaid 0,1 nurgakraadi – nii lähedalt möödusid nad üksteisest viimati 1623. aastal! Selge taeva korral tasub vaatepilti kindlasti teleskoobi abil lähemalt uurida, sest kaks hiidplaneeti peaksid sellel ajal hõlpsasti okukaari vaatevälja korraga ära mahtuma.
Päikesest päris kaugel tiirlevad ja seega silmale nähtamatud Uraan ja Neptuun on samuti terve sügise lõunakaares paistmas. Asuvad nad vastavalt Jäära ja Veevalaja tähtkujudes, kuid nende vaatlemiseks läheb kindlasti tarvis teleskoopi.
Tähesajud ja varjutused
Iga-aastastest suurematest meteoorivooludest, kus Maa satub läbima mõne komeedi või asteroidi poolt orbiidile maha jäetud rusupilve, on sügisel esindatud koguni neli. Neist kaks esimest, drakoniidid ja orionidiid, tipnesid vastavalt oktoobri esimesel ja kolmandal nädalal. Kaks järgmist, leoniidid ja geminiidid, teevad sama novembri ja detsembri keskel.
Leoniidide näol on tegemist perioodiliselt Päikesele läheneva komeet Tempel–Tuttle küljest pärineva materjaliga, mis on selle orbiidile küllaltki ebaühtlaselt jaotunud. Selle tulemusel võib see vool nähtavate meteooride langemistiheduse poolest väga suurel määral kõikuda. Näiteks ajalooraamatutesse kirjutasid leoniidid ennast 1833. aasta novembris, kui tollase meteooritormi ajal olevat tunnis nähtud sadu tuhandeid(!) meteoore. Sellist vaatepilti on ausalt öeldes isegi raske ette kujutada. Sealt edasi leiti, et leoniidid tunduvad eriti võimsaks muutuvat umbes iga 33 aasta tagant. Viimane selline juhus leidis aset aastatuhandevahetusel, kui tunnis loendati ligi 3000 meteoori ning järgmist oodatakse 2029nda aasta paiku. Sellel aastal ennustakse selle tiheduseks aga suhteliselt tagasihoidlikud 15 meteoori tunnis ehk keskmiselt üks lask iga nelja minuti tagant. Leoniidid tipnevad 18. novembril ning nende radiant ehk taevaosa, millest meteoorid näivad välja kiirguvat, asub Lõvi (ehk Leo) tähtkujus.
Erivärvilised ja suhteliselt aeglaselt liikuvad geminiidid tipnevad 13. detsembri õhtul ja 14. hommikul. Erinevalt enamikest tuntumatest vooludest, mille taga on komeetide küljest lahtiaurustunud tolmuterad, põhjustab geminiide Maa-lähedane asteroid 3200 Phaethon, mille tugevalt väljavenitatud orbiit toob seda korra iga aasta ja poole tagant Päikest kõigest paarikümne miljoni kilomeetri kaugusele. Sealse kuumuse mõjul asteroidi kivine pind mureneb ja pudeneb selle orbiidile laiali ning jõuab lõpuks “langevate tähtedena” meie planeedi atmosfääri. Geminiidide tunniarv on aastate jooksul üha suurenenud ning võib tänavu ulatuda kuni 160-ni tunnis. See teeb sellest ühe aasta kõige vaatemängulisema meteoorivoolu, mida ei sega sellel aastal ka Kuu. Voolu radiant asub Kaksikute (ehk Gemini) tähtkujus ja see on selge taeva olemasolul vaadeldav kogu öö.
Kuu faasid
November
Detsember
Udud ja galaktikad
Alles tekkivatest või äsja tekkinud tähtedest helendavaid udukogusid leiab sügistaevast samuti hulgaliselt. Taaskord tuleb langetada raske valik ning nimetada neist sellised, mille vaatlemiseks peaks piisama valgusreostusest puutumatust taevast ja keskmisest valgusjõulisest teleskoobist või siis paarikümne sekundilise säriga tehtud fotost läbi teleskoobi. Kuna udukogud on reeglina üsna tuhmid, siis seda viimast võimalust tuleks võimalusel alati proovida. Kasvõi siis selleks, et õpetada silmale selgeks, et mida ta seal teleskoobiokulaaris õigupoolest nägema peaks.
Konkurentsitult kõige võimsam udukogu mida meie laiuskraadidelt näha võib, asub eelmainitud Orioni tähtkujus ja kannab lihtsalt Orioni udukogu nime (M42). Tegemist meist umbes 1300 valgusaasta kaugusel ja kusagil veerandsada valgusaastat laia gaasise ja tolmuse piirkonnaga, kus kosmilises mõttes alles eile tekkinud kuumad tähed panevad neid ümbritseva gaasi heledama. Detailsetelt Hubble kosmoseteleskoobi fotodelt on avastatud, et seal leidub veel hulganisti tumedasse gaasiümbrisesse mässitud ja alles täheks arenevaid prototähti ning juba tekkinud tähti ümbritsevaid protoplanetaarseid kettaid, milles moodustuvad suure tõenäosusega kunagi planeedid. Orioni udukogu on võimalik näha ka palja silmaga, moodustades justkui Orioni vöölt rippuva “mõõga” keskmise tähe.
Kassiopeia tähtkuju servast leiame hiiglaslikud Südame ja Hinge udukogud (tähised vastavalt IC 1805 ja Westerhout 5), mis asuvad küll võrreldes Orioni udukoguga meist mitu korda kaugemal, kui on sellest ka mitu korda suuremad. Hõivates taevas mitme täiskuu suuruse ala, vajab nende vaatlemine suhteliselt valgusjõulist optikat ja väikest suurendust ning isegi sellisel juhul ei tasu neist mingit muljetavaldavat vaatepilti oodata. Seevastu astrofotograafidele on need punakad udud tõelised maiuspalad ning nende pildistamiseks piisab ka paarisaja millimeetrise fookuskaugusega objektiivist.
Alles tekkivatest või äsja tekkinud tähtedest helendavaid udukogusid leiab sügistaevast samuti hulgaliselt. Taaskord tuleb langetada raske valik ning nimetada neist sellised, mille vaatlemiseks peaks piisama valgusreostusest puutumatust taevast ja keskmisest valgusjõulisest teleskoobist või siis paarikümne sekundilise säriga tehtud fotost läbi teleskoobi. Kuna udukogud on reeglina üsna tuhmid, siis seda viimast võimalust tuleks võimalusel alati proovida. Kasvõi siis selleks, et õpetada silmale selgeks, et mida ta seal teleskoobiokulaaris õigupoolest nägema peaks.
Konkurentsitult kõige võimsam udukogu mida meie laiuskraadidelt näha võib, asub eelmainitud Orioni tähtkujus ja kannab lihtsalt Orioni udukogu nime (M42). Tegemist meist umbes 1300 valgusaasta kaugusel ja kusagil veerandsada valgusaastat laia gaasise ja tolmuse piirkonnaga, kus kosmilises mõttes alles eile tekkinud kuumad tähed panevad neid ümbritseva gaasi heledama. Detailsetelt Hubble kosmoseteleskoobi fotodelt on avastatud, et seal leidub veel hulganisti tumedasse gaasiümbrisesse mässitud ja alles täheks arenevaid prototähti ning juba tekkinud tähti ümbritsevaid protoplanetaarseid kettaid, milles moodustuvad suure tõenäosusega kunagi planeedid. Orioni udukogu on võimalik näha ka palja silmaga, moodustades justkui Orioni vöölt rippuva “mõõga” keskmise tähe.
Kassiopeia tähtkuju servast leiame hiiglaslikud Südame ja Hinge udukogud (tähised vastavalt IC 1805 ja Westerhout 5), mis asuvad küll võrreldes Orioni udukoguga meist mitu korda kaugemal, kui on sellest ka mitu korda suuremad. Hõivates taevas mitme täiskuu suuruse ala, vajab nende vaatlemine suhteliselt valgusjõulist optikat ja väikest suurendust ning isegi sellisel juhul ei tasu neist mingit muljetavaldavat vaatepilti oodata. Seevastu astrofotograafidele on need punakad udud tõelised maiuspalad ning nende pildistamiseks piisab ka paarisaja millimeetrise fookuskaugusega objektiivist.
 |
| Võimsad Südame ja Hinge udukogud Kassiopeias pildistatud ülikpika säriajaga. Foto: David Lindemann |
Põhjapoolkeral elavate taevapiltnike meelisobjektiks on veel NGC 2238 ehk Rosetti udukogu (Ükssarvikus), mille heledust, värvi ja ulatust võib võrrelda eelnevatega. Lisaks veel Elevandilondi udukogu ehk IC1396 (Keefeuses), Põhja-Ameerika udukogu ehk NGC 7000 ja Võluri udukogu ehk NGC 7380 (mõlemad Keefeuses), Pacmani udukogu ehk NGC 281 (Kassiopeias) ning Leegitseva Tähe udukogu ehk C31 (Veomehes).
Planetaarududest ehk ududest, mis koosnevad surnud tähtede poolt äraheidetud gaasist, tasub sügistaevas vaadata Hantli udu (M27) Rebases ja Rõnga udu (M57) Lüüras, kuid seda pigem õhtupimeduse esimestel tundidel. Supernoovajäänukitest väärib suhteliselt suure suurendusega vaatlemist Krabi udu ehk M1. Viimase puhul on tegemist massiivse tähe elu lõpetanud tohutu plahvatuse ehk supernoovaga, mille tekkimise ja hääbumise panid kirja Hiina astronoomid 1054. aastal. Kuigi plahvatusest on möödunud palju sajandeid, on selle käigus ergastunud gaas ja endiselt paisuv lööklaine siiani vaadeldav.
Galaktikatest rääkides oleks patt mitte alustada Linnutee suurimast naabrist – Andromeeda spiraalgalaktikast (M31), mida loetakse umbes 2,5 miljoni valgusaasta kaugusel asudes kaugeimaks veel silmaga nähtavaks objektiks. Nagu nimest võib järeldada, leiab selle eest Andromeeda tähtkujust ning teleskoobis õnnestub tavaliselt näha selle tihedat ja silmale udusena paistvat tuuma. Andromeedast pisut allpool Kolmnurga tähtkujus asub samanimeline spiraalgalaktika tähisega M33, mida peetakse Andromeeda satelliitgalaktikaks. Koos Linnutee ja mitmekümne pisema kääbusgalaktikaga moodustavad need kolm niinimetatud Kohaliku Grupi.
Planetaarududest ehk ududest, mis koosnevad surnud tähtede poolt äraheidetud gaasist, tasub sügistaevas vaadata Hantli udu (M27) Rebases ja Rõnga udu (M57) Lüüras, kuid seda pigem õhtupimeduse esimestel tundidel. Supernoovajäänukitest väärib suhteliselt suure suurendusega vaatlemist Krabi udu ehk M1. Viimase puhul on tegemist massiivse tähe elu lõpetanud tohutu plahvatuse ehk supernoovaga, mille tekkimise ja hääbumise panid kirja Hiina astronoomid 1054. aastal. Kuigi plahvatusest on möödunud palju sajandeid, on selle käigus ergastunud gaas ja endiselt paisuv lööklaine siiani vaadeldav.
Galaktikatest rääkides oleks patt mitte alustada Linnutee suurimast naabrist – Andromeeda spiraalgalaktikast (M31), mida loetakse umbes 2,5 miljoni valgusaasta kaugusel asudes kaugeimaks veel silmaga nähtavaks objektiks. Nagu nimest võib järeldada, leiab selle eest Andromeeda tähtkujust ning teleskoobis õnnestub tavaliselt näha selle tihedat ja silmale udusena paistvat tuuma. Andromeedast pisut allpool Kolmnurga tähtkujus asub samanimeline spiraalgalaktika tähisega M33, mida peetakse Andromeeda satelliitgalaktikaks. Koos Linnutee ja mitmekümne pisema kääbusgalaktikaga moodustavad need kolm niinimetatud Kohaliku Grupi.
 |
| M33 ehk Kolmnurga galaktika pildistatud käesoleva aasta augustis Tõrvast. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi |
Kaugematest, juba kümnete miljonite valgusaastate kaugusel asuvatest galaktikatest võiks ära nimetada sügiskuude kesköödel Suure Vankri kohal asuva Bode ja Sigari galaktikatepaari (M81 ja M82) ja Vaala tähtkujus asuva spiraalgalaktika tähisega M77. Paraku nii nagu kerasparvedega, peab ka rohkemate heledate galaktikate nägemiseks ootama kevadeni, kui meie poolkera öine vaade on rohkem avatud galaktikatevahelisse ruumi.
Planeedid
Nagu suvekuudel, jätkub ka sügisel mitteametlikult planeetide marsiks nimetatud nähtus, kus ühe öö jooksul on võimalik ära näha kas kõik või enamik silmaga vaadeldavatest planeetidest. Nendeks on Päikese poolt lugedes Merkuur, Veenus, Marss, Jupiter ja Saturn. Kui taevasse jõllitamise kõrvalt korra jalge ette vaadata, saab sellesse nimekirja lisada ka meie armsa Maa, mille nägemine on nii enesestmõistetav, et vahel me unustame selle planeedi staatuse.
Nagu suvekuudel, jätkub ka sügisel mitteametlikult planeetide marsiks nimetatud nähtus, kus ühe öö jooksul on võimalik ära näha kas kõik või enamik silmaga vaadeldavatest planeetidest. Nendeks on Päikese poolt lugedes Merkuur, Veenus, Marss, Jupiter ja Saturn. Kui taevasse jõllitamise kõrvalt korra jalge ette vaadata, saab sellesse nimekirja lisada ka meie armsa Maa, mille nägemine on nii enesestmõistetav, et vahel me unustame selle planeedi staatuse.
 |
| Päikesesüsteemi planeetide omavaheline asetus novembri (vasakul) ja detsembri esimesel nädalal. Foto: https://www.theplanetstoday.com/ |
Neist kõige pisema ja Päikesele kõige lähemal tiirutava Merkuuri nägemiseks tasub antud kirjutise avaldamise järel kiirustada, kuna näha on teda veel loetud päevad. Selle põhjuseks Merkuuri lahkumine niinimetatud läänepoolsest elongatsioonist, mis tähistab hetke kui planeet asub meie perspektiivist Päikesega kõige suurema nurga all ning mis leidis aset 10. novembril. Nüüd nihkub see kõige kiiremini Päikese ümber tiirlev planeet meie vaatnurgast taaskord Päikese taha. Seni tasub teda otsida vahetult enne päikesetõusu kagutaevast, kus ta paistab nagu üks keskmisest heledam täht.
Merkuuriga samas suunas, aga omajagu kõrgemal paistab üks teine objekt, mille näiv heledus ületab kõik taevakehad peale Päikese ja Kuu ning mis ripub seal juba pikemat aega. Tegemist planeet Veenusega, mis kannab sellel ajal rahvakeeles koidutähe nime ja mis sarnaselt Merkuuriga on oma läänepoolse elongatsiooni juba läbinud (13. augustil). Nüüd nihkub ta meie vaatenurgast samuti päikesetagustele maadele. Teleskoobis näeb ta sellel ajal välja suuremalt osas vasakult valgustatud kettana, meenutades veidi pisikest Kuud.
Vahepeal lõunataevas isegi Veenusest heledamalt säranud Marsi leiame endiselt enam-vähem samast kohast kus viimased paar kuud – Kalade tähtkujust. Sinna jääb ta veel uue aastani. Marss lõi teatavasti tänavu laineid oma võimsa oktoobrikuu vastasseisuga, mis oli Eestist vaatlejatele aastakümnete parim. Lähemalt saab selle kohta lugeda siit. Silmnähtavalt punakast planeedist, mille kaugus suureb ja heledus langeb iga päevaga, on raske selgetel õhtutel näoga lõuna suunas seistes mööda vaadata. Teleskoobiomanikel avaneb võimalus ta pinnal näha tumedate piirkondade vaheldumist või lihtsalt nautida vaadet selle kuulsa ja mõistatusliku planeedi roostekarva kettale.
Merkuuriga samas suunas, aga omajagu kõrgemal paistab üks teine objekt, mille näiv heledus ületab kõik taevakehad peale Päikese ja Kuu ning mis ripub seal juba pikemat aega. Tegemist planeet Veenusega, mis kannab sellel ajal rahvakeeles koidutähe nime ja mis sarnaselt Merkuuriga on oma läänepoolse elongatsiooni juba läbinud (13. augustil). Nüüd nihkub ta meie vaatenurgast samuti päikesetagustele maadele. Teleskoobis näeb ta sellel ajal välja suuremalt osas vasakult valgustatud kettana, meenutades veidi pisikest Kuud.
Vahepeal lõunataevas isegi Veenusest heledamalt säranud Marsi leiame endiselt enam-vähem samast kohast kus viimased paar kuud – Kalade tähtkujust. Sinna jääb ta veel uue aastani. Marss lõi teatavasti tänavu laineid oma võimsa oktoobrikuu vastasseisuga, mis oli Eestist vaatlejatele aastakümnete parim. Lähemalt saab selle kohta lugeda siit. Silmnähtavalt punakast planeedist, mille kaugus suureb ja heledus langeb iga päevaga, on raske selgetel õhtutel näoga lõuna suunas seistes mööda vaadata. Teleskoobiomanikel avaneb võimalus ta pinnal näha tumedate piirkondade vaheldumist või lihtsalt nautida vaadet selle kuulsa ja mõistatusliku planeedi roostekarva kettale.
 |
| Marsi tänavuse vastasseisu erinevad etapid 8. augustist 18. septembrini. Foto: Roger Hutchinson |
Terve suve ja senise sügise on õhtuti lõunakaares paistnud veel kaks heledat “tähte”, mis on tegelikult Päikesesüsteemi hiiglased Jupiter ja Saturn. Suurem, lähemal asuv ja seega heledam Jupiter paremal ning tublisti kaugemal tiirelev ja seepärast tagasihoidlikum Saturn tema järel. Ka ülejäänud sügise ja varajase talve saame me neid vahetult peale päikeseloojangut edalataevas vaadelda. Teleskoop paljastab Jupiteri puhul selle pinda liigendavad tumedad gaasivöödid ja neli suuremat kaaslast ning Saturni ikoonilise rõngasüsteemi.
21. detsembril, kui öö on aasta pikim ja päev lühim, leiab Jupiteri ja Saturni puhul aset üks tõeliselt haruldane sündmus, kus kaks planeeti tulevad taevas üksteisele nii lähedale, et silmale paistavad nad otsekui üks hele objekt. Võõrapäraselt konjuktsiooniks ja eesti keeles äkki lähenemiseks/ühenduseks nimetatud sündmuse tipphetkel lahutab kaht planeeti vaid 0,1 nurgakraadi – nii lähedalt möödusid nad üksteisest viimati 1623. aastal! Selge taeva korral tasub vaatepilti kindlasti teleskoobi abil lähemalt uurida, sest kaks hiidplaneeti peaksid sellel ajal hõlpsasti okukaari vaatevälja korraga ära mahtuma.
 |
| Selline võiks välja näha vaatepilt talvise pööripäeva õhtutaevas, kui kahte hiidplaneeti lahutab vaid 0,1 kaarekraadi. Tegemist kuvatõmmisega Stellariumist |
Päikesest päris kaugel tiirlevad ja seega silmale nähtamatud Uraan ja Neptuun on samuti terve sügise lõunakaares paistmas. Asuvad nad vastavalt Jäära ja Veevalaja tähtkujudes, kuid nende vaatlemiseks läheb kindlasti tarvis teleskoopi.
Tähesajud ja varjutused
Iga-aastastest suurematest meteoorivooludest, kus Maa satub läbima mõne komeedi või asteroidi poolt orbiidile maha jäetud rusupilve, on sügisel esindatud koguni neli. Neist kaks esimest, drakoniidid ja orionidiid, tipnesid vastavalt oktoobri esimesel ja kolmandal nädalal. Kaks järgmist, leoniidid ja geminiidid, teevad sama novembri ja detsembri keskel.
Leoniidide näol on tegemist perioodiliselt Päikesele läheneva komeet Tempel–Tuttle küljest pärineva materjaliga, mis on selle orbiidile küllaltki ebaühtlaselt jaotunud. Selle tulemusel võib see vool nähtavate meteooride langemistiheduse poolest väga suurel määral kõikuda. Näiteks ajalooraamatutesse kirjutasid leoniidid ennast 1833. aasta novembris, kui tollase meteooritormi ajal olevat tunnis nähtud sadu tuhandeid(!) meteoore. Sellist vaatepilti on ausalt öeldes isegi raske ette kujutada. Sealt edasi leiti, et leoniidid tunduvad eriti võimsaks muutuvat umbes iga 33 aasta tagant. Viimane selline juhus leidis aset aastatuhandevahetusel, kui tunnis loendati ligi 3000 meteoori ning järgmist oodatakse 2029nda aasta paiku. Sellel aastal ennustakse selle tiheduseks aga suhteliselt tagasihoidlikud 15 meteoori tunnis ehk keskmiselt üks lask iga nelja minuti tagant. Leoniidid tipnevad 18. novembril ning nende radiant ehk taevaosa, millest meteoorid näivad välja kiirguvat, asub Lõvi (ehk Leo) tähtkujus.
Erivärvilised ja suhteliselt aeglaselt liikuvad geminiidid tipnevad 13. detsembri õhtul ja 14. hommikul. Erinevalt enamikest tuntumatest vooludest, mille taga on komeetide küljest lahtiaurustunud tolmuterad, põhjustab geminiide Maa-lähedane asteroid 3200 Phaethon, mille tugevalt väljavenitatud orbiit toob seda korra iga aasta ja poole tagant Päikest kõigest paarikümne miljoni kilomeetri kaugusele. Sealse kuumuse mõjul asteroidi kivine pind mureneb ja pudeneb selle orbiidile laiali ning jõuab lõpuks “langevate tähtedena” meie planeedi atmosfääri. Geminiidide tunniarv on aastate jooksul üha suurenenud ning võib tänavu ulatuda kuni 160-ni tunnis. See teeb sellest ühe aasta kõige vaatemängulisema meteoorivoolu, mida ei sega sellel aastal ka Kuu. Voolu radiant asub Kaksikute (ehk Gemini) tähtkujus ja see on selge taeva olemasolul vaadeldav kogu öö.
 |
| 2018. aasta foto langevast mitmevärvilisest geminiidist. Foto: Dean Rowe |
Enne aasta lõppu saab meie planeedil ära näha ka kaks varjutust – üks kuu- ja üks päikesevarjutus, mis leivad aset vastavalt 30. novembril ja 14. detsembril. Paraku pole neist kumbki Eestist vaadeldav. Peamiselt Vaiksest Ookeanist, Ameerikast ja Aasiast näha oleva kuuvarjutuse puhul sellest väga kahju polegi, sest tegemist on niinimetatud poolvarjulise kuuvarjutusega, mille jooksul tumeneb Kuu pind vaid õige pisut. Seevastu Lõuna-Ameerika lõunatippu läbivat täielikku päikesevarjutust tahaks näha küll. Reisipiirangute poolt kodumaale kammitsetud varjutustekütid saavad seda aga ilmselt jälgida ka mõne otseülekande vahendusel. Mitte, et see sama oleks.
Kuu faasid
November
- viimane veerand 8. november, kell 15.46
- vanakuu 15. november, kell 7.07
- esimene veerand 22. november, kell 6.45
- täiskuu 30. november, kell 11.30
Detsember
- viimane veerand 8. detsember, kell 2.36
- vanakuu 14. detsember, kell 18.16
- esimene veerand 22. detsember, kell 1.41
- täiskuu 30. detsember, kell 5.28
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar