Spraitideks või vahel ka haldjavälkudeks kutsutud atmosfäärinähtused ei kuulu küll tehniliselt astronoomia valdkonda, kuid on raske eitada, et oma välimuselt on nad päris ebamaised. Tegemist suhteliselt väheuuritud elektrinähtustega, mis tekivad mitmekümne kilomeetri kõrgusel võimsa äikesepilve kohal, hetk peale seda kui sellest raksatab maasse välgunool. Muuhulgas on koos spraitidega täheldatud ka gammasähvatusi.
Kuigi spraitide läbimõõt võib olla kuni 50 kilomeetrit, pole neid lihtne tabada. Esiteks kestavad nad vaid murdosa sekundist, teiseks peab olema vaade äikesepilve kohale avatud ning kolmandaks peab taevas nende taustal olema võimalikult tume. Pole siis ime, et esimene jäädvustus neist tehti alles 1989. aastal eksperimentaalse kaamera abil. Selleks ajaks olid lennukipiloodid äikesepilve kohal nähtavatest sähvatustest rääkinud juba aastakümneid.
Tänapäeval on neid suudetud pildistada üle kogu maailma ning tõenäoliselt kõige edukam spraidipiltnik on USA fotograaf Paul M. Smith, kelle instagrami konto leiab siit: https://www.instagram.com/paulmsmithphotography/
All mõned jäädvustatud spraidid temalt ja teistelt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar