Esmakordselt on valgeks kääbuseks kutsutud tähejäänuki ümbert avastatud Neptuuni mõõtu hiidplaneet, mis kaotab iga päevaga veerand miljardit tonni materjali. Tegemist esimese otsese tõendiga, et hiidplaneet suudab üle elada tähe eluetapi punase hiiuna.
 |
Illustratsioon avastud süsteemist.
|
Valgete kääbustena lõpetavad oma elu enamik tähtedest (sh Päike), peale seda kui nende tuumas kergete elementide süntees lõppema hakkab, nad punasteks hiiglasteks paisuvad ning lõpuks oma välimised kihid ümbritsevasse maailmaruumi paiskavad. Vahepeal, oma eluea suhtes murdosa ajast, kaunistvad nende ümbrust värvilised ja keerukad planetaarudud. Kunagisest tähest jääb alles vaid selle Maa-mõõtu tuum, milles küll tuumaprotsesse enam ei toimu, kuid mis särab kuni 25 tuhande kraadise ülitiheda taevakehana veel miljoneid ja miljardeid aastaid.
Et punase hiiu staadiumis paisub muidu enam-vähem samas mõõdus püsinud täht sadu kordi suuremaks, kipub ta enda sisse neelama talle lähemal asuvad planeedid. Nii arvatakse kusagil 6 miljardi aasta pärast juhtuvat Päikese ja selle ümber tiirleva Merkuuri, Veenuse ja tõenäoliselt Maaga. Seetõttu on arvatud, et teatud kaugusel valgest kääbusest ei tohiks me planeete leida, eriti veel hiidplaneete, mis kipuvad enamasti olema gaasilised.
Kusagil 1500 valgusaasta kaugusel Vähi tähtkujus asuvat valget kääbust tähisega WDJ0914+1914 uurinud astronoomid avastasid selle ümbert hiiglasliku gaasilise ketta, mis näib koosnevat enamuses vesinikust, hapnikust ja väävlist. Pärast nädalaid kestnud arvutusi jõudsid nad järeldusele, et ainus viis sellise ketta tekkeks on, kui valgele kääbusele väga lähedal tiirleb umbes meie Neptuuni mõõtu planeet, mida tuline tähejäänuk sõna otseses mõttes aurustab. Kusjuures sekundis kaotab see kusagil 3000 tonni ainet. Prognoositakse, et valge kääbuse jahtudes see aurustumine üha väheneb, kuni umbes 300 miljoni aasta pärast muutub see meie jaoks tuvastamatuks. Selleks ajaks on planeet kaotanud vaid 0,04% oma kogumassist.
Avastuse teeb eriti huvitavaks planeedi väike kaugus valgest kääbusest (kümmekond miljonit kilomeetrit), mis asetab selle sügavale kunagise punase hiiu sisemusse. Astronoomid spekuleerivad, et tõenäoliselt alustas planeet siiski oma tähest kaugemal orbiidil ning migreerus hiljem sellele lähemale. Tõendeid sellest, et planeedid võivad tähe arengu punase hiiuna üle elada, on leitud varemgi. Näiteks on avastatud juhuseid, kus valgeid kääbuseid on tabanud komeedid, asteroidid ja muud pisemad taevakehad, mis annavad mõista, et süsteemi äärealadel asuvad neid gravitatsiooniliselt mõjutavad suuremad kehad ehk planeedid. Nüüd on meil aga esimene otsene tõend nende olemasolust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar